Haiku on väike ja mõtlik Jaapanist pärinev luulevorm. Haikukirjutamine on Jaapanis vana traditsioon, see on seotud ka sealse zen-budistliku maailmakäsitlusega. Haikut iseloomustab lihtsus, askeetlikkus, kontsentreeritus (ühel sõnal võib olla palju varjundeid, alltekste), meditatiivsus.
Sellele vaatamata on haiku lihtne, koosnedes rangelt alati 17 silbist. Algselt kirjutati need silbid ühes reas lineaarselt, kuid tänapäevaks on kujunenud välja vorm, kus haiku kirjutatakse kolmeks värsiks (luulereaks), milles on silpe vastavalt 5+7+5. Näiteks:
Lä-bi vi-du näib (5 silpi)
ro-hi mi-ne-vat ko-ju (7 silpi)
kar-ja jäl-ge-del (5 silpi)
(Matma Basho)
Varem kutsuti haikut hokku’ks, haikuks hakkas kutsuma seda õrna väikest luulevormi jaapani kirjanik Masaoka Shiki 19. sajandi lõpul ning see nimi on püsinud ja üle maailma levinud.
Haiku sisaldab tavaliselt mõnd sõna otsetähenduses või sümbolina, mis viitaks aastaajale – näiteks on tavapäraseim seos Jaapaniga kirsiõied. Haiku võib olla ka lihtsalt loodusteemaline – ka kaudselt aastaajale viitav. Näiteks:
Seda kuupaistet!
Oh muutuksin sündides
männiks mäetipul!
(Ryota)
Tänapäeva post(post)modernses maailmas pole aga seos looduse ja aastaaegadega enam kohustuslik – kirjutatakse kõike. Näiteks kirjutatakse loodushaiku kõrval palju teravat sotsiaalset haikut jm.
Kui kuulen sõna
trend, käsi automaatselt
varjab haigutust
•
Sugu võimetud
hiilivad üle piiri
Irooniasse
•
Naeru asemel
Iroonia lõputu
jäine irvitus
(Aleksander Suuman)
Eesti esimesed haikud kirjutas Johannes Vares-Barbarus esimese vabariigi aegu (vaadake ka wikipediast ja sealt edasi, sest Vares-Barbarus oli ühtaegu nii luuletaja, günekoloog kui poliitik!). Palju on haikusid Aleksander Suumani, Jaan Kaplinski, Paul-Eerik Rummo ja Viivi Luige, noorematest ka Tarmo Tederi, Wimbergi ja mitmete teistegi luuleloomingus. Haikusid on vormitud ka lauluks – näiteks Veljo Tormise "Kümme haikut" häälele ja klaverile Jaan Kaplinski tekstile.
Uni ei tule
õues potsatab õunu
niitmata rohtu.
(Jaan Kaplinski)
Kahvatu taevas
pedakapuul toksib rähn
külma paukuma.
(Andres Ehin)
Loe kindlasti ka Kivisildnikku – nii tema haikusid kui ka huvitavat lugu haikust.
Kivisildnikust paremini ei saakski öelda: "Haiku on inimsõbralik, isegi kehv haiku saab loetud sekunditega, ta ei riku sul õhtut nagu suvaline proosaraamat. Seevastu meisterhaiku jääb sulle elulõpuni meelde, ehkki tema lugemiseks ei kulu minutitki. Hämmastavalt ökonoomse asja on jaapanlased välja mõelnud!"
