"Oh ajad! Oh kombed!" lausus Cicero kaks tuhat aastat tagasi, ajal, mil orjandus oli sama loomulik osa elust, kui masinad on tänapäeval. Me vaatame tagasi tollele ajale ning ohkame kuulsat oraatorit tsiteerides ning võime vaid spekuleerida, millistele kommetele või tavadele reageeritakse samamoodi näiteks 500 või isegi 100 aasta pärast. Tubakasuitsetamine on iseenesest juba umbes 1500 aastat vana nähtus, kuid eurooplasteni jõudis see - nagu paljud teisedki asjad - ühes Ameerika avastamisega.
Laiema kandepinna saavutas ning suuremat rolli ühiskonnas hakkas mängima tubakas aga alles 20. sajandi alguses, mil käivitati sigarettide masstootmine. Esimese ning Teise maailmasõja ajal jagati sigarette sõduritele koos ülejäänud varustusega. Tol ajal ei peetud isegi paljuks kasutada väikelapsi või fraase "Üha enam arste eelistab Camelit" sigaretireklaamides.
 James Dean |
Ajad läksid edasi ning ühes kino arengu ning televisiooni tekkimisega haarati reklaamidesse staare ning passiivne reklaam toimus suuremal või vähemal määral kogu aeg. Kes oskaks ette kujutada Humphrey Bogartit või James Deani ilma sigaretita? Samuti polnud harv juhus, kui saatejuht teleekraanil põlevat pläru näpu vahel hoidis. Rääkimata siis valimatust suitsetamisest kodudes ja koolides, laste ja rasedate vahetus läheduses ja nii edasi. Kõik see oli kunagi tavaline ja vastuvõetav. Oh ajad! Oh kombed!
Kui välja jätta tänapäeval äärmiselt harval juhul esinev religioosse talituse puhul suitsetamine ja veel harvemini esinev meditsiinilistel eesmärkidel suitsetamine, siis need 3-5 minutit tubaka tarbimist pole võrreldavad ühegi teise tegevusega, millele ei vaadataks tavamoraali kohaselt kui pahele või nõrkusele. Paralleel jooga ning spordiga kui abivahend pinge maandamiseks ei kanna, sest eelmainitud tegevused pakuvad oluliselt rohkem kehalist koormust ja arengut, rääkimata tervise edendamisest.
Samuti pole tõsiselt võetav võrdlus teiste kehaliste naudingutega nagu söömine ja seks, sest neil mõlemal on palju olulisem, lausa eluliselt tähtis eesmärk, mis suitsetamisel täielikult puudub. Sarnasusi seltskondlike tegevustega kindlasti mõnes mõttes on, aga mingit esteetilist, kultuurilist või muul moel vaimset naudingut mürkide sisse- ja väljahingamine ei paku. Ning arusaam suitsetamisest kui hobist paistab lausa naeruväärne! Küll aga on lihtne samastada suitsetamist narkootikumide ja alkoholiga. Seega on sisuliselt võimatu tuua analoogiat mõne teise inimtegevusega põhjendamaks, miks peaksime suhtuma suitsetamisse heakskiitvalt või vähemalt neutraalselt.
Üks meetod suitsetamise vähendamiseks, mida mitmetes riikides on rohkem või vähem kasutatud, on kõrge aktsiisi kehtestamine. See pole küll kõige mõjuvam lahendus, eriti kui vaid 150 kilomeetri kaugusel on "suitsuparadiis" Läti, aga omab siiski teatud tulemust ning seda eriti majanduslikult mitte väga kindlustatud elanikkonna seas. Teine levinud meetod on hoiatussiltide lisamine pakkidele. Need peaksid toimima kui meenutused antud tegevuse kahjulikkusest, kuid tihtilugu pakuvad hoopis nalja ja põnevust ("Ei, mulle see impotentsuse oma ei meeldi, palun mulle kopsuvähi oma," ütleb noormees poes, kui ostab endale järjekordse paki). Ning miskipärast pole hoiatussilte alkoholipudelitel (Eestis sureb igal aastal mitusada inimest alkoholi tarbimise tõttu), autodel (liiklusõnnetustes sureb samuti aastas mitusada inimest) ning teistel analoogsetel asjadel.
Efektiivseim meetod paistab olevat seadusandlus. Müügikeeld alaealistele tundus loomulik juba eelmise sajandi algusest, kuid reklaamikeeld tubakatoodetele kehtestati enamikes riikides alles mõnikümmend aastat tagasi. Suur osa riike on viimaste aastate jooksul võtnud vastu erinevaid seadusi piiramaks oluliselt tubaka tarbimist, enamik neist keelab suitsetamist kinnistes avalikes ruumides, sh baarides, restoranides, ühistranspordis ning töökohtades. Selle koha pealt on maailmas tõeliseks pioneeriks Bhutan - nimelt on 2004. aasta detsembrist igasugune tubaka müük ning 2005. aasta veebruarist igasugune tubaka tarbimine keelatud. Eesti tubakaseadus, mis kehtib 2005. aasta maist, on teistega üsna sarnane, keelates suitsetamist lasteaedades, koolides, spordiks mõeldud ruumides, korterelamu trepikojas, toidupoodides ja loomulikult tuleohtlikes kohtades.
Mis puudutab toitlustusettevõtteid - baare ja restorane -, siis Eestis on neis suitsetamine vaid piiratud nagu ka kultuuri- ja riigiasutustes, ettevõtte kontoriruumis ja vabaajakeskustes. Piiratud tähendab seda, et suitsetada võib vaid eritingimustele vastavas suitsetamisruumis. Kuigi ettevõtetes ja kultuuriasutustes võib selliseid tubasid kohata, tekitavad baarid ja restoranid tihti pettumuse. Suitsetajate ning mittesuitsetajate laudade eristatus on sama hea kui pissijate ja mittepissijate basseinipooled. Kuid miks sellist "diskrimineerimist" on üldse vaja, võib mõni tubakasõber küsida. Võiks ju öelda, et kui ei meeldi hõljuvad suitsupilved, ei pea baarides käima. Miks on just suitsetajad need, kes peavad millestki loobuma? Sest kui mittesuitsetajad loobuksid, antud juhul siis ainsast asjast, millest neil loobuda oleks – hingamisest -, siis nad sureksid.
