Erinevad veebisõnastikud annavad enam-vähem ühesuguse definitsiooni prantsuskeelsele väljendile "femme fatale" - võrgutamisoskuste ja sarmiga naine, kes juhib mehi kompromiteerivatesse ja ohtlikesse olukordadesse. Õigupoolest, seda need sõnad otsetõlkes tähendavadki - kedagi, kes on võluv ning seksikas (femme ehk naine), kuid alati saatuslikult ohtlik (fatale ehk eluohtlik). Olgugi, et too konkreetne termin alles hiljem välja mõeldi, on esimesed femmes fataled pärit sama vanast ajast kui esimesed kirjalikud allikad ajaloost.
Sumerite jumalanna Ishtar, kes oli muu hulgas ka viljakuse ning saatuse jumalanna, kasutas oma naiselikke võlusid, et pääseda allilma, sooviga saada selle valitsejaks. Aga nagu kõik traditsioonilised femme fatale'd peale teda, ei pääsenud ta karistusest, ning olles juba allilmas, oli ta sunnitud järgima sealseid kombeid.
Homerose suurteoses "Odüsseia" võib samuti kohata mitmeid sarnaste tunnustega naistegelasi - sireene, kes oma lauluga laeva meeskonna ära võlusid, või Kirke, kes Odüsseuse mehed sigadeks moondas.
 |
| Salome Ristija Johannese peaga Titiani maalil |
Vanast Testamendist tuntud kangelane ning jõumees Simson langes samuti saatuslikult kauni naise ohvriks, kes oli ta võrgutanud, et saada teada ta jõu allikat. Piiblist on tuntud veel teinegi femme fatale - kuningas Heroodiase tütar Salome, kes küsib oma ema soovitusel tasuks imeilusa tantsu eest Ristija Johannese pead.
Kristlased keskaegse Euroopa moraali alalhoidjatena kandsid ajas edasi ka antikangelasi. Aga kuna kõik peab alati olema suurem ja parem, tehti neist naisdeemonid - sukuubused - kes tolleaegse mütoloogia kohaselt käisid öösiti mehi - eriti munki - nende unenägudes võrgutamas ning pattudele ahvatlemas.
Femme fatale tee saamaks üheks naisstereotüübiks kirjanduses, filmikunstis ja kultuuris üldiselt, sai alguse 19. sajandi lõpul juugendstiili maalikunstis, kus esines kaks tüüpilist naisfiguuri: femme fleur ehk lillenaine, kes esindas positiivset spektrit ning neitsilikku ilu, ja femme fatale ehk saatuslik naine, kes oli tihti katmata rindadega, voogavate juustega ning uniste silmadega, valmis võrgutama ja hävitama igaüht.
 |
| Theda Bara Cleopatrana |
Tõeliselt juurdus femme fatale tänapäeva kultuuri 20. sajandi alguse filmis. 1920. aastatel kirjutasid oma nimed ajalukku ning paljude meeste südametesse näitlejannad Musidora, Nita Naldi, Pola Negri ja Theda Bara, kes kehastasid ikka ja jälle tegelaskujusid, kes oma ilu ning enesekesksusega mehi ümber näpu keerasid. Kuna nad kehastasid paaris filmis ka vampiire, kellel on mitmeid traditsioonilisi femme fatale omadusi, kujunes Ameerikas välja tänapäevalgi kasutuses olev sünonüümne väljend "vamp".
