Ühe tänapäevase inimesekäsitluse järgi on inimene ajalooline olend: ta on keegi, kes liigub teadlikult edasi ajas, säilitades mälestusi ning sidemeid möödunuga ja tehes plaane tulevaga.
Ajaloo kui toimunud sündmuste kirjalik jäädvustamine on sama vana kui kirjaoskus ise. Õigupoolest on ka koopamaalingud juhtunu jäädvustamine olgugi, et piltidena. Pole oluline, kas sellise nähtuse põhjused on inimloomuses kogu aeg eksisteerinud või lihtsalt pikaajalise harjumuse tõttu juurdunud. Fakt on, et inimesele meeldib koguda ning säilitada teavet juba olnu kohta ning spekuleerida ja planeerida, mis tulemas.
Ajal, mil vaid murdosa ühiskonnast tundis kirja, piirduti üksnes suursündmuste – sõdade-lahingute, valitseja tegemiste, tähtsa õpetaja sõnade jms - talletamisega. Vanimad tänaseni säilinud päevikud on pärit 9. sajandi Aasiast, nende hulgas on Jaapani õuedaamide "padjaraamatud" ning mitmete õpetlaste reisikirjad. Läänekultuuris astuti esimesed sammud isiklike kogemuste ning mõtete jäädvustamiseks alles 17. sajandil ning massidesse jõudis selline tegevus alles 19. sajandi lõpul.
Aegade jooksul on ka paljud kuulsad ning olulised inimesed pidanud päevikut - näiteks kirjanik Lewis Caroll, muusik Kurt Cobain, sõjapõgenik Anne Frank, natsi-Saksamaa propagandaminister Joseph Goebbles, kirjanik Franz Kafka, muusik Alanis Morrisette, montypythonlane Michael Palin, kuninganna Victoria, helilooja Richard Wagner. Samuti on päevik jätnud märgi kirjandusžanrina; eestlastele on vast tuttavaimad Helen Fieldingu "Bridget Jonesi päevik" ning Anders Jacobssoni ja Sören Olssoni Berti päevikute seeria.
Tõelise läbimurde saavutas päevikukirjutamine aga 1990. aastatel ning seda loomulikult ühes Interneti levikuga kogu maailmas. Uus meedium pakkus täiesti uudset võimalust avaldada oma päevik tohutu suurele publikule. Arvatav esimene võrgupäevik oli Massachusettsi Tehnoloogiainstituudi töötaja Claudio Pinhanez´i oma, kes kirjutas aastatel 1994-1996 enda tegemistest ja mõtetest isiklikul internetileheküljel. Loomuliku arengu käigus sai lihtsast kodulehest ajaliselt järjestatud kommenteeritavate postitustega leht ning varasema võrgupäeviku (inglise keeles online diary) asemel hakati kasutama sõna blogi või ajaveeb (inglise keeles blog või weblog). Selline päevikupidamisviis levis kiiresti ning sai peagi väga populaarseks - kui ühel niisuguseid päevikuid koondaval lehel oli 1997. aastal vaid 100 kasutajat, siis 2005. aastaks üle 20 miljoni. Hinnanguliselt on maailmas üle 60 miljoni blogi.
