Keel, mida kasutame igapäevaselt, on niivõrd vana nähtus, et täpselt väita, millal, kus ja kuidas ta tekkis, pole võimalik. Kuid sellest hoolimata võime kindlad olla kahes tõsiasjas: esiteks: keel oli vajalikuks eeltingimuseks, et inimühiskond saaks tekkida; teiseks: keel on vahend, millega oleme oma mõtlemist raamistanud.
 |
| Kopernik |
Võib spekuleerida, et millalgi kiviajal oli vaja kaaslast hoiatada selja taga luurava mõõkhammastiigri eest, teist juhendada, et too mammutit ikka õigelt poolt piiraks ning kolmandat käskida, et ta just selle õige kivi ulataks. Taolised igapäevased momendid olidki ilmselt need, mis viisid keele tekkimiseni, kuid selline keel oli veel väga konkreetne. Kõik sõnad tähistasid mingeid kindlaid esemeid või tegevusi ning kõike, mida ei saanud käega katsuda või millele ei saanud näpuga osutada, ei olnud keeles (ega inimeste mõtlemises) veel olemas.
Tõenäoliselt arenesid nii keel kui ka mõtlemine edasi päris pikkade arenguprotsesside kaudu ning saades maailmast ja endast teadlikumaks, oli vaja keelt täiustada, et samaväärselt edasi suhelda. See oli aeg, mil tekkis abstraktne mõtlemine ja selle väljendamine müüdilise keele kaudu. Nähtused ja omadused, mida ei saanud enam vana keele abil seletada, oli vaja kuidagi arusaadavaks teha, seega omistati neile mingeid tunnuseid, mis polnud enam nii konkreetsed kui varasemad. Näiteks võis laps saada tigedaks "paha laua" peale, kes talle haiget tegi, või šamaan püüdis vaigistada deemonit, kes maavärina esile kutsus.
