Kas on keegi, kellele ei käiks närvidele need vingujad-halajad, kes uluvad igal võimalikul juhul, kuidas Eesti riik on süüdi majanduslanguses, Mart Laar põllumajanduse allakäigus, linna- ja vallavalitsused külade ääremaastumises, arstid meie halvas tervises, naabrimees koridori räpastumises, tööandja väikeses palganumbris ning elukaaslane ja lapsed halvas tujus? Minule küll käivad.
Alati on keegi süüdi nende endi hädades või isegi neis tragöödiais, mis neid otseselt ei puuduta (näiteks töötus, lastetusmaks või mis iganes). Mõnikord vaidlen nendega. Näiteks, et pole ju häda midagi. Laias laastus läheb ju elu Eestis järjest paremaks ja tingimata ei ole vaja süüdistada näiteks õpetajaid selles, kui laps saab alaealisena lapse.
Eriti hirmsaks läheb süüdistatava otsimine siis, kui seda näidatakse teleekraanilt kogu eesti keelt mõikavale maailmaruumile - telerist nähtud elukutselised hädapasunad ajavad lausa kananaha ihule! Istutakse oma hunniku otsas ja kutsutakse kohale kõikvõimalikke võsareporterid, pealtnägijad ja "kaua võib!" hõiskel mehi, et need siis kurtjate rasket elu leevendaksid, õiglust majja tooksid ning natuke ka muidugi edevust ja "mina-olen-õige-sest-julgesin-avalikult-sellest-rääkida"-tunnet rahuldaksid.
Häiriv on just teiste süüdistamine peaasjalikult iseenda poolt endale tekitatud hädades. Oma kurjus, rumalus, põikpäisus, ahnus, laiskus on tihtipeale meie hädade põhjus. Jah, tõesti, iga häda peale võib emotsioonid valla lasta ja kurta ja nukrutseda. Kirjeldada oma halba enesetunnet ning ka lahata ja analüüsida, miks midagi on tekkinud, juhtunud või teoks saanud. Aga see ei tohiks jäädagi sellele tasandile, et kõik teised on süüdi ja mina ainsana puhas ja õige ning lihtsalt vaene kannataja, kes lõpmata nutab ja ebaõiglust talub, astumata samas ainsatki sammu, et midagi ka paremaks muuta või parandada.
Pole minu asi kritiseerida, kes võib kui laisk, kuri või rumal olla. Olgem kõik nii laisad, lollid, ahned, unustajad kui aga soovime, kuid kui see kõik toob endaga kaasa tagajärgi, siis ei tohiks mitte söandadagi pärast teisi süüdistada.
Nagu enamus käitumuslikke harjumusi, on süütunde/süüdistamise komme inimestesse väga sügavalt juurdunud. Ma tahaks sellele faktile seletuse leida – süüdlase leida! Kust see tuleb, et inimeste arvates peab alati keegi või miski kõiges süüdi olema? Miks me ei või märgata asjade põhjus-tagajärg seoseid; miks me ei võiks olla kasvatatud juba sajandeid nii, et kõik mis teed, teed endale? Kasvatatud teadmises, et kõikide maailma hädade puhul ei saa appi tõtata võsapetsid ja pealtnägijad või isegi, kui tõttavad, ei saa nad midagi muuta. Ning et ei ole olemas mingit jumalat või kirikuõpetajat, kes patud ja süüteod lunastab, vaid et me ise vastutame kõige eest: mida teeme, mõtleme ja otsustame.
Minule religiooni eitajana tundub täitsa tõenäoline, et inimeste süütunne ning sellest johtuvalt süütunde teiste kaela veeretamine on mitmete religioossete organisatsioonide pikaajalise töö tagajärg. Patt ja selle lunastamine, 10 käsku ning muu dogmaatika juurde kuuluv tekitab inimestes paratamatult süütunnet ja see tundub olevat eesmärgistatud tegevus – võimaldab ju teistes süütunde tekitamine sageli nende üle tugevat kontrolli omada (mõelge ajaloole!).
Neid asju, milles inimesed ise kuidagi mingit vastutust (süüd) ei oma, on väga vähe - näiteks õnnetused (kui see muidugi oma rumalusest pole tingitud), haigused (ka siin tuleb möönda, et lohakusest saadud AIDS, hepatiit või nt südameveresoonkonnahaigused on suures osas enda teha) või lapseeas teiste tekitatud traumad-draamad (hülgamine, väärkohtlemine). Võib-olla mõned veel. Üldjuhul on ikka inimene ise oma õnne sepp ning oma ebaõnnele kaassüüdlaste lunimine on hale ja vastik vaadata.
