Mul on tunne, et viimasel ajal on teatud ühiskonnagruppides muutunud uueks trendiks ja moodsaks eputamisviisiks lugemine. Võib-olla ehk ka mitte "päris" lugemine, aga vähemalt sellest rääkimine.
Viimase aja pikki intervjuusid avaliku elu tegelastega (alates poliitikutest ja lõpetades sportlastega) lugema hakates võib täiesti raudkindlalt öelda, et varem või hiljem hakkab intervjueeritav rääkima sellest, mida ta parasjagu loeb või lugeda armastab. Sellised intervjuud on mul silma jäänud näiteks Arterist, aga ka Päevalehest ja Eesti Ekspressist ning ka "Terevisioonist" ja "Ringvaatest". Kui konkreetsetest persoonidest rääkida, meenub kohe hulk poliitikuid ja muidu "tegelasi": Evelin Ilves, Kaja Kallas, Andrus Ansip, Petroned, Urve Tiidus, Ivo Linna jpt.
Tavaliselt loetakse täpselt ette terve nimekiri raamatutest, lisatakse kindlasti "mulle väga meeldib lugeda", mõnikord ka "kui vihma sajab, ma ainult loen“ või midagi muud taolist romantilist ning kindlasti mainitakse alati sekka mõni ingliskeelne teos – et ennast ikka veel targemana paista lasta (ma loen ka võõrkeeltes!).
Jah, lugemine on massides. Raamatuid loetakse ka kogu ajaloo taustal rohkem kui kunagi varem ja järjest rohkem. Kirjutatakse aga muidugi veel kordades rohkem. Tõenäoliselt on raamatute kirjutajaid varsti isegi rohkem kui lugejaid, aga see selleks.
Lugemine on mõnus. See õnne- ja vabadusetunne, mis lugedes tekib, on (nii klišeelikult, kui see ka ei kõla) kirjeldamatu. Rääkimata silmaringi laiendamisest, mida osa raamatuid kindlasti inimesega teevad – kas ka kõik, ma ei oleks nii kindel. Kuid meediaväljaannete intervjuudes on seda viimasel ajal kuidagi väga palju ja väga domineerivalt. Paljud vastajad tunduvad eputavat. Ma ei tea, kas viga on ehk ajakirjanikus, kes halvasti küsib või halvasti vestluse kirja paneb, kuid enamus neist lugemise ja raamatute nimekirjaga eputajatest mõjuvad võltsilt ja peenutsevalt. Nad räägivad tihti stiilis: kes ei loeks, ainult lollid ei loe, mina ei ole loll, ma oskan päris mitut autorit õige raamatupealkirjaga seostada. Nende vastused mõjuvad ebasiiralt ja tühjalt.
Tõenäoliselt teen paljudele lugemisest rääkijatele liiga. Kui intervjueeritakse näiteks mõnd luuletajat, semiootikut või sotsiaalteadlast, ei tundu vastused nii võltsid. Küllap seepärast, et nende lugemus on keskmisest kordades üle ning tänu sellele ka rääkimisoskus – oma tegemistest räägitakse intelligentselt ja poosita. Vast on vahe ka selles, mis raamatuid mainitakse. Kui räägitakse parasjagu turundustrikkideks ja müügihittideks olevatest teostest, dieedi-, esoteerika- ja kokaraamatutest või siis muidu coolidest bestselleritest ja autoritest, mõjub see paratamatult võltsilt ning vastus tundub olevat välja mõeldud ning laenatud naisteajakirja rubriigist "raamatusoovitus". Kuid ma ei taha olla Rein Lang, hakates ütlema, mis on hea ja mis rämpsraamat. Selle üle tuleb eraldi vaielda (vt siit).
Neile, kes viitsivad lugeda ja selle üle mõtiskleda, soovitan lugeda äsja LRis ilmunud Gabriel Zaidi "Liiga palju raamatuid". Laenan talt ühe mõtte: "Need, kes püüdlevad selle poole, et olla kultuursed inimesed, käivad raamatupoodides ärevusest värisedes, haaratud kõigest sest paljususest, mida nad ei ole lugenud. Nad ostavad raamatu, mille kohta neile on öeldud, et see on hea, üritavad seda tulutult lugeda, ja kui koju on kuhjunud juba pool tosinat lugemata raamatut, tunnevad end nii halvasti, et ei juge rohkem raamatuid osta. Seevastu võib tõeliselt kultuursetel inimestel olla tuhandeid lugemata raamatuid ilma, et see neid endast välja viiks või kustutaks nende raamatujanu."
Lisaksin omalt poolt veel mõtte, et olen kuulnud, et uus trend sisekujundusmaailmas olevat see, et raamatuid ostetakse koju mitte nende sisu, vaid kaanevärvi järgi. Vot see on tase!
Nii on ka oma lugemistest rääkimisega: need, kes täiesti tühjalt kohalt, teemaväliselt ning ootamatult hakkavad äkki jutustama sellest, missugune pool tosinat neil parasjagu öökapil tolmab ja mobiili ning tahvelarvuti all kõrgusi loob, mõjuvad eputistena.
Kuid õnneks on kogu sellel snobismil ka hea külg: pedagoogilisest vaatevinklist on suurepärane, et avaliku elu tegelased (kes on paljudele eeskujuks) räägivad, et nad loevad ja mida nad loevad. Ehk avaldab see mõju ka mõnele sellisele, kes on omale raamatuid kujunduselemendiks koju ostnud.
