Eelmise loo kirjutamise ajal ei taibanud ma veel õieti isegi, millise teema algatasin. Seda, et rasedad, emad ja muidu väga edevad emased – kõige paremas mõttes! – hakkavad mind sarjama, oli lihtne prognoosida. Kuid teema ise on palju laiem.

Foto on illustreeriva tähendusega

Tänase Kroonika esikaanel on paljas kikkis nibudega Galojan. Jah, see pole tal esimene kord paljalt ajakirjakaanel olla – Playboy pilte on vist suurem osa lugejaid näinud. Ma ei tea täpselt, kas värsked Kroonika taiesed on kõik samad pildid, mis Playboys juba korra ilmunud, või ainult osa neist. Fakt on, et need fotod ei kao kuskile. Need jäävadki ilmuma.

Nüüd on ajakirjanikel iga kord, mil Galojanist juttu, võimalus artiklil/uudisnupu juurde lisada pane-mind-poosis alasti Anna-Maria. Nüüd on võimalik ajakirjanikel, blogijatel, kuritahtlikel spämmijatel, eneserahuldajatel ja pornotöösturitel igavesti neid pilte kasutada, edastada, töödelda, analüüsida. Isegi siis, kui Playboy võtab kasutusõiguse eest hingehinda, on need seda väärt!

Näiteks siis, kui Galojan saab hakkama millegi olulisega – oletame, et saab. Näiteks tuleb geniaalsele mõttele, kuidas töötuseprobleem lahendada. Või abiellub Edgariga. Või leiab lahenduse, kuidas Eesti majanduskriisist välja tuua või paneb tööle Eesti Nokia. Meedial on alatine võimalus illustreerida tema tegemisi – ka siis, kui need on tõesti geniaalsed – alastipiltidega. Isegi, kui Anna-Mariast on tehtud enne ja pärast akti-sessiooni riietes ja asjalikes poosides tuhandeid pilte.

Mida aga ütlevad "pane-mind" alastipildid loo juures? Arutasin seda teemat kolleegidega. Kõik leidsid, et põhimõtteliselt on Anna-Maria tõsiseltvõetav karjäär nüüd pekkis. Seda lihtsalt pole. Tema mainet pole, ta jääb alati Playboy-tüdrukuks. Tema šansid saada näiteks ministriks, presidendiks või diplomaadiks on kehvad. Ja kui see peaks ka juhtuma, on tema maine sealjuures naeruväärne. Umbes nagu Dita von Teese – mõnevõrra austus- ja imetlusväärne küll, esineb "peenemale seltskonnale", aga ikkagi litsakas ja odav, raske tõsiselt võtta.

Minu eesmärk ei ole üksi "skandaalset noorpoliitikut" sarjata. Ta lihtsalt põhjustas oma Kroonikas ilmumisega mitu arutelu ning oma (suhtelise) tuntusega sobib ta väga hästi üldistusteks. Kas tõesti on tegemist põlvkondade vahega? Kas mina  ja mu kolleegid oleme nii vanad (põhihariduse saanud valdavalt Nõukogude Eesti programmi järgi), et ei mõista enam seda vabameelsust, mis tänapäeval valdab: avalikustatud rasedate aktifotod, poliitikute "panemise"-pildid? Kahtlen, kas tegemist on mingi väga suure põlvkondadevahelise erinevusega. Olen minagi fertiilses eas ja hakkan tõenäoliselt varsti ka sünnitama, kuid ma ei suuda küll ette näha, mis peaks minu ajukesega juhtuma, et endast aktipilte netti riputama kukuksin. Ei suuda ma jätkuvalt lõpuni mõista, mis ajab noorpoliitikuid või näitlejahakatisi avalikkuses alasti võtma, lauljatare stringides Kroonika fotograafi ees kõkutama jne.

Minu jaoks on see ikkagi rumalus. Võimetus näha ette, prognoosida oma elu ja luua põhi normaalseks kõikide võimalustega eluks. See on oma elu tuksi keeramine umbes nagu poistel, kes segastel asjaoludel 16-aastaselt noortevanglasse satuvad. Märge, et oled olnud vanglas, jääb alatiseks. Märge, et oled olnud alasti avalikkuse ees, jääb samuti igaveseks.