
Jõuludega kaasnev söögiorgia on möödas ja tegelikult pean ütlema, et tänu kõhugripile ühtegi kilo ei lisandunud, pigem kadus (meenub stseen filmist Saatan kannab Pradat, kus imekõhn assistent Emily üritab kõhugrippide kaudu ideaalkaalu saavutada). Aga trenni tuju tekkis siiski kogu seda toitu vaadates ja eks jõuluvaheajal on aega ka rohkem.
Vahepeal olen ma endale tegelikult juba spordiklubi ära valinud ja enam-vähem korralikult trennis käinud, aga enamasti bodypumpis. Kuid täna õhtul telekaekraani passides tekkis tuju end liigutada ning ainus treening, millele veel jõudsin oli yogalates.
vol 4 - yogalates
Kui spordikluppi jõudsin, teatati mulle, et hetkel veel ainus kohalolija ja pean ootama, et näha, kas trenn üldse toimub. Mõtlesin, et kui seal juba olen, lähen kas või jõusaali. Jõudsin juba 10 minutit joosta ja viis minutit rattaga sõita, kui avastasin, et üks energiline on veel ilmunud ning yogalates võib alata. Alguses olin hirmunud, sest treener ei rääkinud eesti ja mina vene keelt ning peast käis läbi mõte, et mis sellest siis lõpuks üldse välja tuleb. Aga õnneks teine trennihuviline oskas mõlemat, s.t. temast sai meie tõlk. Yogalatese asendite läbi õpib arendama tasakaalu ja keskendumisvõimet (esimesel korral viimane natukene raskendatud, sest alles õpid neid asendeid tundma) ning lõdvestuma. Mina, kui pinges ja närviline idealist, alles õpin rahulikult mediteerima ja hetkel pole paremat kohta selleks, kui treeningsaal (oh kuidas ma ootan suve, et saaks murule maha istuda ja lihtsalt olla). Eks näeb, kas lähen veel sinna tagasi või mitte, aga proovida tasub kindlasti kõigil. Võtsin seal asendeid, mida ei uskunud end suutvatki.