“I don’t like to commit myself about heaven and hell - you see, I have friends in both places” - Mark Twain

See on lause, mis ütleb minu kohta palju. Ma ei ole selline inimene, kes suudaks kaua aega ühele asjale pühenduda, aga niikaua, kui ma seda teen, siis annan kogu oma hinge sellele. Püsimatus on mu teine nimi. Ei ole ühtegi trenni, kuhu ma olen suutnud jääda kauemaks, kui kolmeks kuuks ja ei ole ühtegi laulu, mida ma kuulaks jutti mitu nädalat järjest. Lauluga on küll selline lugu, et kui ma mõne tõsiselt hea loo avastan, siis kuulan tunde ja tunde seda jutti kuni lihtsalt väsin. Kui aus olla, siis hetkel sellist laulu minu jaoks ei ole, kuid mõnda aega tagasi oli selleks näiteks Cartel - Wasted. Sellel laulul on kindlasti ühtteist maailmale öelda.

Kuid on olemas üks asi, millele ma olen pühendunud ja see on mood ning kirjutamine. Oma esimest päevikut hakkasin ma pidama väga noorena. Mood on olnud osa mu elust juba nii kaua, et ma ei oska seda isegi öelda.

Niipalju siis minust.