Kallis õpetaja,

Ma ei tea, kas Te enam mäletategi mind.  Kasparit. Seda kriimulise näo ja kurbade silmadega väänikut, keda Te alalõpmata direktori juurde saatsite või päevikusse märkusi kritseldasite. Minuga polnud lihtne. Olin rahutu ja jonnakas, liiga vali ja segav. Te nii püüdsite hoida klassis korda ja kuulekalt enda kohustusi täita…ja mina olin ülbe ja egoistlik. Teie arvates. Tegelikult oli mul Teist siiralt ja südamest kahju, sest Teie ülipüüdlikkus muutis Teid kellekski teiseks ja eemaldas Teid tegelikult meist. Aine muutus igavaks, sest Teie muutusite tavaliseks moraalijüngriks, kelle sõnades puudus tegelik huvi ja soov midagi jagada. Õpilastena püüdsime me käituda võimalikult korralikult ja viksilt, et mahtuda meile pealesurutud raamidesse, kuid sisemuses kisendasime vabaduse järgi. “Ma tahan õhku. Ma ei saa siin hingata!!!”. Just nii ma tahtsin Teile karjuda. Aga ma ei karjunud nii. Ma jooksin ja naersin, sikutasin tüdrukuid juustest, lobisesin ja viskasin kehvu nalju. Ma pole halb inimene. Ma ei tahtnud Teid solvata ega Teie elu raskeks teha. Ma keerasin pahupidi Teie väliselt reeglipärase olemise-elamise. Ma tahtsin sinna klassi elu ja õhku, sest see kammitsetus ja elutus lämmatas mind. Te vist väga ei usaldanud ennast lastega koos olema? Võibolla ma eksin. Mulle tundus, et Te kardate lapsi. Seda, et Te ei suuda neid kontrollida. Või et Te ise ei suuda oma viha ja ärritust talitseda? Või hoopiski kartsite liigset hoolimist, sest see pole ju koolikeskkonnas soliidne.Vahel ma olen küsinud endalt, miks Te selle elukutse üldse valisite. Päris ausalt. Aine edasiandjana olite ja olete tõenäoliselt siiamaani aksepteeritud ja hinnatud, aga selles kõiges oli puudu midagi olulist. Teie ise inimesena olite puudu. Te ei toonud iseennast meie juurde. Seega puudus Teie õpetamises kirg ja meie ainult eemaldusime. Õpetaja amet on imetlusväärne ja omal moel ma austan ning isegi kadestan Teid. Teie käes on piiramatud võimalused kellegi elu mõjutada ja loksutada. Aga kahjuks Te ei teinud seda. Ma teen Teile haiget. Ma tegin siis Teile haiget ja teen nüüdki. Ühel päeval miski murdus Teis. Plahvatas. Te raputasite mind ja nimetasite rumalaks. Ma olin solvunud, eelkõige aga üllatunud, sest ma ei oodanud täiskasvanult sellist käitumist. Vähemalt mitte Teilt. Sellelt kuivalt kinniselt “ideaalilt”. Minu nägemuses olid õpetajad üliinimesed. Ja siis tabas mind reaalsus. Ma solvusin, aga eelkõige mõistsin (kurbusega?), et õpetaja on tavaline inimene, tavaliste tabude ja hirmudega. Ma ütlesin tookord Teile halvasti. Ma pole uhke, kuid lapsena ei osanud ma mõista, et see nähvamine vallandab minus veelgi suurema soovi Teile halba teha, selle asemel, et lihtsalt vabandust paluda. Nõiaring, millest ei näinud mina väljapääsu. Enam polnud mu krutskid heatahtlikud, vaid ma tahtsingi Teid endast välja viia. Ma tahtsin Teid solvata ja raputada. Ma tahtsin näha Teid vihastumas. Heatahtlik ulakas poiss muutuski “pahaks poisiks”. Ühel hetkel Te enam ei solvanud ega vihanud mind. Te muutusite taas tuimaks ja ükskõikseks. Te lükkasite mind süsteemist välja. Ma ei kuulunud enam sinna kooli ja tõenäoliselt Teie silmis ei kuulunudki ma kuhugi. Aga ma kuulun ja nii egoistlikult kui see ka ei kõlaks, arvan ma praegusel hetkel, et minu protest ja mässumeelsus just aitasidki mul inimeseks saada ning jääda. Kallis õpetaja, ma tänan Teid. Just Teie aitasite mul mõista, kui oluline on julgeda jääda iseendaks ka siis, kui Sinu jaoks pole süsteemis kohta. Maski kandmine on niivõrd väsitav. Kui nüüd järgi mõelda, siis ma ei teagi, kumb on hullem, kas kinnine-kuiv-kontrolliv või lapsi rumalaks sõimav pedagoog. Sõimates nägin ma Teis elu. Kuid kes olen mina, et öelda, kuidas Te peate olema. Ma lihtsalt soovin mõista, kes Te olete ja mis toimub ühe õpetaja hinges ning peas, kui ta klassitäie segaduses olevate eelpuberteedikute ette astub. Kas Te olete väsinud? Kurb? Vihane? Palun ärgake üles ja suhelge meiega!

Lugupidamisega,

Kaspar, kes polegi enam nii väike

Mida tähendab Sinu jaoks sõbrapäev? Kas see on lihtsalt üks tavaline päev, millal lihtsalt “sunnitakse” olema kuidagi sõbralembelisem ja oma armastust-hoolimist avalikumalt kuulutama suurte sõnade, šokolaadi ja lillekestega? Või on see päev, millal lõpuks leiavad üksteisest hoolivad inimesed aja maha istumiseks ja koosolemiseks? Või on see selline päev, kus tunned ennast veel rohkem üksikuna, isegi siis, kui inimesi on su ümber palju? 14. veebruar on lihtsalt üks päev selles kuus, kuid tahes tahtmata omistame sellele päevale suurema tähenduse kui näiteks 13. veebruarile. Ja see on inimlik, sest pole olemas ühtegi inimest, kes suudaks olla ilma armastus-tundeta. Lihtsalt sattus nii, et just 14. veebruaril tuletatakse massilisemalt meelde sõpruse ja armastuse olulisust ja asendamatust. Teised päevad on lihtsalt armastamiseks Tunnistan, et mul on kahju sellest, kui inimesed tekitavad endale mõttetuid stresse poes kinke rabades või lilli kahmates. Kuid siinkohal loeb jälle TUNNE, millega seda tehakse. Kui ma tahan kellelegi osta lilli (sest ise korjata veel ei saa), siis ma ostangi ja olen nõus pikalt järjekorras passima. Sest ma TAHAN just nende lilledega anda edasi seda tunnet. Olen tegelikult mugavaks muutunud. Ja mõnes mõttes ka käega löönud traditsioonile kui sellisele, sest ma ei joonista enam kaardikesi ega osta poest lademetes šokolaadi. Pigem istun vaikselt ja mõtlen. Mõtlen nendele inimestele, kes on minu elus saanud ja jäänud kellekski enamaks kui lihtsalt läbijooksjaks. Ma kiindun väga kergesti, kuid ma suudan ka lahti lasta, kui ma näen, et see inimene andis mulle kõik, mida ta selles elus anda sai ja mina õppisin temalt midagi, andes talle kaasa ka osakese endast. Omamine pole armastus. Ma olen andestanud endale ja neile, kes on läinud. Oodatult ja ootamatult.

Ma tänan ennast, et olen olnud hea sõber. Sest ma olen aus sõber ja mu süda olen aus. Palun andesta, kui vahel olen teile haiget teinud või liigselt enesesse tõmbunud. Mul on olnud vaja seda aega, et taas teieni jõuda. Ma olen tänulik nendele inimestele, kes on selle aususe vastu võtnud ja õppinud armastama mind sellisena nagu ma olen. Ja mina olen õppinud teid armastama. See tähendab, ma armastangi. Võiksin teile seda rohkem välja öelda. Sõprus pole tingimine ega kauplemine, vaid vabadus olla nagu sa oled. Veidike egoismi on igas suhtes, kuid suhe, mis on sinu jaoks oluline, õpetab nägema ka teist inimest. On inimesi, kes innustavad saama Sind paremaks inimeseks. Ma tänan, tänan, tänan.

Ja nüüd poodi šokolaadi järgi! :)))

http://www.youtube.com/watch?v=CjNKO1EXf1E&feature=related Milleks luua jalgratast, kui see on juba loodud. Just need sõnad

Sa tunned vahel, et Sinusuguseid inimesi, kes ettenähtud raamidesse oma lapsemeelsuse ja romantilise hinge tõttu väga sobima ei kipu, on liiga vähe, et nendega kunagi silmast-silma kohtumise tõenäosus eriti suur oleks. Samas on elu näidanud, et just siis, kui me elame täiesti tavalist elu oma täiesti tavalises päevas, ootamata teadvustatult millegi erilise toimumist, kohtume inimesega, kes midagi meis paigast loksutades midagi hoopiski paika paneb.

Karin on ilus naine. Ihaldatud. Jumaldatud. Armastatud. Aga mitte mehe poolt, kellelt ta seda enim vajab. Ilusate jalgadega ilus lind, oma kuldses puuris. Armastades oma meest, suudeldes samal ajal teistega. Mis loeb mingi tühine flirt või suudlus, kui tegelikult armastab süda teist. Kas see on petmine? Kas on vale ihata olla armastatud, saada tõestust oma ihaldusväärsusele, kui enda mees tõmbub aina enam eemale oma “tõesse ja õigusesse”. Mida rohkem ihkab naine saada lähemale, seda kaugemale triivib mees.

Ja on veel üks mees, kes armastab. Armastab kedagi, kellel oli hääl kui kellukesel ja kes enam kunagi ei saa tema omaks. Sest selle naise süda oli truu ja selle mehe põhimõtted (tõde ja õigus) ei lasknud iialgi oma südame vajadused sõnadesse panna. Olid vaid lapsikud vimkad naabrimehele ja päevad-ööd täis purjutamist, sest süda kisendas, aga hääl vaikis.  Ka sõnadeta armastus on  armastus. Pearu oleks pidanud teadma, et see naine oli tark naine ning tegelikult mõistis ta rohkem. Ta oskas mõista tunnetekeelt.

See mees ja naine kohtuvad. Väliselt nii erinevad, aga sisemiselt iga sõna ja pilguga aina sarnasemad ja omasemad. Ilu, kirg, lapsik fantaasia, hoolimine, kurbus, igatsus. Midagi on lõplikult kadunud, kuid mingi õhkõrn lootus veel kuskil on. Kuidas andestada endale, et ei osanud armastust hoida? Kas inimene, keda sa ei armasta, suudab panna sind ennast tegelikult armastama? Kas ihast ja imetlusest piisab? Kas lapsik kisendamine, fantaseerimine, purskav rõõm ja südantlõhestav kurbus on niivõrd taunitavad, et me peidame neid maskide taha? Kas ühele inimesele piisab vaikivast armastusest, mida kunagi ei saa sellele inimesele silmast-silma kohtudes hingest välja karjuda?  Ja kuskil lendab endiselt ringi see kuldse kõhuga tihane, aeg-ajalt koputades nokaga kellegi aknale.

Kui Sinus on lapsemeelsust, kirge ja igatsust tõelisuse järgi, siis ära karda seda plahvatust, mis võib järgneda “šampusekorgi” avamisele. Elu tõeline tõde ja õigus on armastada ja olla armastatud just sellisena nagu sa oled.

“Karin ja Pearu” esietendus toimus VAT-teatris (Rahvusraamatukogu teatrisaalis) 21.01.12.

 http://www.vatteater.ee/et/lavastused/31/karin-ja-pearu.html

„Tean, et miski pole enam endine. Kummaline on elada kehas, mis nagu peaks välja nägema tulevase naise oma, aga nagu pole ka. Vähemalt mitte selline nagu see peaks olema. Ebaproportsionaalselt pikad käed väikese kõhna keha küljes. Paljud küsivad minult, et kas ma üldse söön midagi, sest ma olevat nii peenike. Tegelikult see häirib mind, sest ma söön kohati nagu mees. Palju ja tihedalt. Halenaljakas on see, et mind nimetab haigeks inimene, kes ise näeb välja nagu elav laip ja kondiklibu. Võimalik, et tal on enda kehas nii paha olla, et ta elab seda minu peal välja. Ma ei oska teda aidata. Ma olen veidi egoistlik, sest ma mõtlen hetkel pigem sellele, kuidas ise ellu jääda. Kummaline, et tüdrukud on õelamad kui poisid. Kui sa poisile ei meeldi mingil põhjusel, siis ta võib vahel halvasti öelda, aga üldiselt ei tee nad sinust siis lihtsalt välja. Tüdrukud aga justkui otsiks põhjuseid solvamiseks. Küll on mul kole nägu, liiga esiletungivad silmad, olematud rinnad, imelik nina. Need solvamised teevad haiget, isegi kui sa saad aru, et tegelikult pole asi nii hull. Mingil hetkel ei talunud ma ennast. Vaikselt olen hakanud leppima oma keskpärase inetusega. Tean, et ma ei näe kunagi välja nii nagu need ilusad naised ajakirjade kaantel“ (14.a. Piia pihtimus). 

See on vaid üks paljudest keha-lugudest. Igal inimesel on kogemuslood enda kehast: kuidas me näeme iseennast ja kuidas näevad meid teised. Miks inimesed nii palju tähelepanu sellele teemale pööravad? Sellel, kuidas me ennast oma kehas tunneme, on vaieldamatult suur mõju meie üldisele mina-pildile ja enesetundele. Öeldakse, et terves kehas peitub terve hing. Mingil ajahetkel võis see tunduda spordifanaatikute reklaamitrikina, kuid kui nüüd tõsiselt mõelda, siis on see tegelikult vägagi tõene väide. Rahulolematus oma kehaga või mõni terviserike, mõjutab silmnähtavalt inimese hingelist rahulolu. On väga raske olla õnnelik, kui me ei tunne ennast oma  kehas hästi: kui see tundub võõras, inetu, ebatäiuslik, kontrollimatu.  Samas ei tähenda kehaline terviklikkus ilmtingimata teatud ilukriteeriumitele vastamist. Siinkohal aga ei tohiks alahinnata sotsiaalse surve mõju inimpsüühikale. Me oleme nii või teisiti mõjutatavad välistest ärritajatest ja teiste inimeste arvamustest. Iseasi on see, kui palju me laseme teha endale ettekirjutusi selles osas, kuidas me peaksime välja nägema ja oma elu elama. Kui me ise suudame oma peegelpildiga silmitsi seista, vaatamata teatud ebatäiuslikkusest, siis on võimalik meil kergemini sallida ja aksepteerida ka teiste inimeste ebatäiuslikkust.  Pole olemas vist ühtegi naist (ega ka meest), kes mingil ajahetkel ei oleks olnud enda keha suhtes hinnanguline ja ehk ka liiga kriitiline. Iseenesest võib teatud rahuloletus soodustada meie arengut ja muutumist paremaks, kuid kui keha saab meie kinnisideeks, siis tuleb tõsiselt mõelda, mis on selle enesepiitsutamise tegelikud tagamaad.  

Eriti aktuaalne on kehateema teismeliseeas, sest sellel eluetapil ei toimu silmatorkavad muudatused mitte ainult meie kehas, vaid ka psüühikas. Loomulikult on teismeliste kehapildi kujunemisel kõige suurem roll eakaaslastel, kuid märkimisväärne osa on ka meedial. Siinkohal on oluline täiskasvanute sekkumisel, et seletada noortele, millised loodud kujutluspildid on  tõesed ning millised on puhas saavutamatu fantaasia. Täiskasvanud saavad aidata kujundada teismeliste väärtushinnanguid. Tolerantsuse kasvatamisel on oluline rõhutada, et see ei peaks olema suunatud mitte üksnes väljaspoole, vaid teismeline peab õppima ka ennast väärtustama sellisena nagu ta on. Tegelikult ei suudagi inimene teisi tolereerida ja austada, kui ta ei suuda väärtustada iseennast. Iga teismeline, isegi kui ta üritab igal võimalikul viisil vastupidist tõestada, vajab kellegi lähedust ja tunnet, et ta on väärtuslik sellisena nagu ta on. Kui muutuste meelevallas olev noor inimene jääbki liiga kauaks omapäi, siis hakkab ta seda lähedus-ja kuuluvustunnet otsima mujalt, pahatihti sealt, mille näiline pääsemine tegelikult lõhub seda teismelist veelgi enam (nt. kambad, riskikäitumine, liiga varajane seksuaalelu alustamine, ebaturvaline seksuaalelu jne.). Kuigi siin keskendun ma eelkõige kehale, pole see tegelikult ainuke ja peamine teema. Keha on meie väline MINA, sisemise MINA kodu. Kui me kõneleme kehakultuse mõjust teismelisele, siis me räägime muuhulgas ju ka teismelise psüühikast, tema enesekindlusest või selle puudumisest, hirmudest ja vajadustest. Noor inimene ei suuda alati laskuda oma hingeelu sügavamatesse soppidesse ja analüüsida seal toimuvat. Lihtsam on vaadelda ennast ja ka teisi läbi kehapildi, sest see on nähtav, selgemini tajutavam ja käega katsutavam. Tegelikult on keha ja hing üks tervik, mida ei saa kuidagi eraldada. Seega kui me kõneleme kehast, tuleb vaadata ka hinge. 

Kehapildil pole ühest definitsiooni. Üks esimesi kehapildi uurijaid, Paul Schilder (1950), väitis, et inimene vormib kehast ettekujutuse vastavalt sellele, kuidas see talle tundub. Kehapilt ei ole kognitiivne valmistoode, vaid peegeldab ka suhtumist ja suhtlemist teistega. Kehapilti võib vaadelda ka kui kehatunnetust – see, kuidas me tajume oma keha veetlust, kehapiirjooni ja –suurust (Fisher 1990) (Vatter, 2011). Kokkuvõtvalt võib öelda, et kehapilt on indiviidi taju, mõtted ja tunded oma kehast. Siinkohal aga ei saa oma keha tajumist vaadata üksnes indiviidi tasandilt vaid terviklikumalt, sest ükski inimene ei ela oma kehaga üksi. Keha tajumine oleneb ka välistest teguritest.  

Teismeliste puhul on suurimateks mõjutajateks sõpruskond ja meedia, mis võivad nende kehapilti moonutada. Meedia kujundab või kinnitab soorolle. Üsna sageli näeme mehi kui jõulisuse, intelligentsuse ja ametialase edukuse näiteid, samal ajal kui naistele jääb seksobjekti või koduperenaise roll. See on väga stereotüüpne suhtumine, kuid selline kuvand on elust tekkinud ja seda kantakse meedia kaudu edasi. Kuigi meediasse on hakanud trügima stereotüüpide vastu võitlejad (nt. feministid, mis on ka kohati äärmuslik näide), on siiski jäänud püsima üldettekujutus ideaalmehest (tugev, jõuline, tark) ja –naisest (ilus, hoolitsev, naiselik). Sisemine naiselikkus ja mehelikkus peaksid kajastuma ka välimuses (aga kohati pigem piirdubki see vaid välisega). Pahatihti aga ei jõua teismelisteni sõnum, et stereotüüp ei ole ainuõige eluviis, olemine ega välimuskuvand, vaid lihtsalt üks võimalus. Vahel on ka nii, et inimene ei pruugigi teadlikult lähtuda oma keha hindamisel mingitest kindlatest kriteeriumitest, mis on meedia või kaaslaste poolt ette visatud, kuid inimloomus sunnib teda ikka endale ettekirjutusi tegema. See tuleneb inimese soovist kuhugi kuuluda ja olla võimalikult normaalne ning aksepteeritud. Sotsiaalse kuuluvusega kaasneb aga paratamatult enda võrdlemine teistega ja enda väärtusele kinnituse otsimine. 

Inimese heaolu oleneb suuresti rahulolust või rahulolematusest oma kehaga, sest sellel on otsene seos meie enesehinnanguga. Kehaga rahulolu lähtub sellest, kas inimese kehaline olemus ja vorm talle meeldivad. See aga tuleneb sellest, kuidas me oma keha tajume, ette kujutame (Rüütel, 2005). Kehapildi ja enesehinnangu seos on vastastikune: meie rahulolu või rahulolematus oma kehaga mõjutab meie enesehinnangut, kuid samas sõltub ka meie enesehinnagust see, kuidas me ennast näeme või kuidas me tuleme toime välise survega. Tuleks aga mõelda  ka sellele, kui objektiivselt me suudame oma keha näha. Tõene pilt oma kehast kipub hägustuma ja moonduma eelkõige just nendel perioodidel, kui inimene on silmnähtavas muutumises, näiteks teismelise eas ja raseduse ajal.  

Teismelised on üheaegselt väga avatud ja haavatav grupp erinevatele meediasõnumitele (s.h reklaamile) ja kaaslaste mõjutustele. Kui uurida reklaamipsühholoogiat, siis lähtutakse reklaamis inimeste mõjutamisel samastumise mehhanismist – kuivõrd reklaami vastuvõtja sarnaneb või soovib sarnaneda eeskujuga, mida talle pakutakse (Kõmmus 2007,14). Enamasti toimub samastumine alateadlikult. Paljud noored on veendunud, et nad on piisavalt targad mõistmaks reklaamis edastatava ja tegelikkuse vahet, kuid samas alateadlikult on nad ikkagi mõjutatud reklaamist ja meediast tervikuna, sest seal näevad nad sageli võimalusi oma välimuse, seega ka heaolu parandamiseks. Pahatihti aga pole teismelised teadlikud sellest, kas need pakutud võimalused on tervislikud ja kas lõppkokkuvõttes saabub nendest võimalustest kinni haaramine sisimas igatsetud rahulolu. 

Kaasaegse ühiskonna meediasõnumid mängivad oskuslikult noorte vajadustega. Kuna noor inimene tahab kuskile kuuluda ja endas selgusele jõuda, siis meedia söödab talle ette võimalusi, kes ta peaks olema, selle asemel, et rõhutada, et see on vaid üks paljudest variantidest, kuidas käituda või milline välja näha. Aga kui nüüd aus olla, siis reklaamiäri huvi polegi üldjuhul teismelise toetamine tema otsingutes, lähtudes tema sisemistest vajadustest, vaid toote või teenuse müümine. See ongi äri ja isegi, kui noor arvab, et ta suudab selle strateegiaid ja psühholoogiat mõista, vajab ta siiski kellegi seletusi ja analoogiliste võimaluste pakkumist (samastumine), ilma ennast kahjustamata. 

Meedia mõjutuste kahjulikkus seisneb teismelise oskamatuses ja ebakindluses eristada tõelisust tegelikkusega. Isegi, kui ta teadlikult suudab mõista ühe või teise asja riskitegureid, ei suuda ta sageli samastada neid endaga. Teismeline ei mõtle narkootikume proovides sellele, et temast võib saada sõltlane. Samuti ei mõtle ta saledusihaluses sellele, et just temal võib välja kujuneda söömishäire. Saleduseihalus on nagu narkootikum. Söömise piiramine või lausa ära jätmine on sõltuvus. Õigemini on ettekujutus oma tulevasest “ideaalkehast” sõltuvus. Mida saledamaks teismeline muutub, seda suuremaks kasvab temas soov veel rohkem kaalust alla võtta. Siit kujunevad välja juba söömishäired nagu buliimia ja anoreksia.  

Internetiavarustes ringi surfates võib teadlikum otsija (ja teismelised oskavad otsida infot, kui nad vaid tahavad) leida üles leheküljed, mis lausa annavad soovitusi, kuidas kiiremini alla võtta ja loovad kuvandi saledusest kui ainukesest kehakujust, mida on ilus vaadata, arvestamata sellega, et selle “iluga” kaasnevad tõsised terviserikked (kohati pöördumatud) ja isegi surm. Loomulikult annab meedia siis ka vastulöögi liigsaleduse propageerimisele, paisates infokanalitesse õõvastavad lood ja pildimaterjali söömishäirete ohvritest. Ka reklaamidesse on hakanud üha enam ilmuma normaalkaalus või ehk isegi täidlasemad modellid. Kahjuks valib teismeline aga eeskujuks ikkagi sellise kuvandi, mis on siiski mitte päris temasugune, vaid “parem”. Meedia paiskab õhku tohutuid võimalusi muuta ennast täiuslikumaks, läbi iluoperatsioonide, kaalulangetamise, erinevate pikenduste lisamisega, vormimisega ja nii edasi. Ja noor haarab selle info endasse, isegi kui ta neid võimalusi kunagi ei kasuta. Aga temasse jääb püsima teadmine, et “ma võin ju näha välja täiesti normaalne, aga ma võin näha välja veel parem”. Tõesti, kõike ei pea proovima, kuid enda keha võlus kahtlemise seeme on idanema pandud.  

Lisaks igasugustele välistele muudatustele kaasneb murdeeaga ka huvi enese seksuaalsuse vastu. See kui teadlik ja heas mõttes enesekriitiline noor inimene on, oleneb suuresti sellest, kus ta oma info saab või kuidas talle saadud infot tõlgendatakse. Kui tema ainukeseks infoallikaks saavad eakaaslaste kommentaarid (mis alati ei pruugi adekvaatsed olla) või pornograafiatööstuse sünnitised, siis on tõsiselt kaheldav tema objektiivne kehatunnetus ja vaade oma seksuaalsusele. Pornograafia sünnitab taaskord illusioone ja mudeleid, milline peaks “õige” mees või naine välja nägema, kuidas ennast liigutama või häälitsema. Ometigi on see näitemäng, millele ei kaasne juhendit, kuidas mänguga kaasa minna. Noored tunnevad pornograafia vastu huvi ja leiavad võimalusi ka seda infovajadust ning uudishimu rahuldada. Seda ei saa ükski täiskasvanu ära keelata ega seda vajadust alavääristada, kuid siinkohal on vaja seletada lahti taaskord tegelikkuse ja näilisuse vahe. Noored pole rumalad ja nad saavad aru, kui neile selgitada, mis on pornograafia mõte ja mida sellega müüakse. Seks aga ei tohiks äri olla. Ilma tunneteta ja inimlikkuseta pole seks enam seks, vaid ongi üks enese müümine. Pornograafia on puhas roosamannatu illusioon. 

Kahjuks on pornograafia aluspinnaks väärpiltide tekkimisele oma kehast. Jällegi aga ei seletata lahti (äri eesmärk polegi selgitusi jagada), et suurus või kehakuju ei ole eelduseks kvaliteetsele seksuaalsuhtele. Samas ei saa keha ja seksuaalsust üksteisest eraldada. Rahulolu oma kehaga mõjutab meie käitumist ja olemist ning see väljendub ka meie voodielus. Teismeliseeas (ja paraku ka hiljem) on oht jääda kinni “ilusa keha” kriteeriumitesse ja kui teismeline ei taju oma keha piisavalt atraktiivsena, siis võivad tekkida ka raskused on seksuaalsuse väljendamisel. Kuigi kõrvaltvaatajatena võib täiskasvanutes tungiv soov teismelise hirmudele ja (väär) arusaamadele oma kehast vastu vaielda ja neid summutada, tuleks seda tahtmist veidi ohjeldada. Neid tundeid ei saa alavääristada. Inimene võib rääkida enda tunnetest ja vajadustest, aga mitte teiste omadest. Teismeline ei näe sageli enda kehast, hirmudest ja vajadustest kaugemale. Isegi, kui täiskasvanu mõistab teda, ei saa ikkagi keegi teine ronida tema kehasse ja tajuda neid asju nii, nagu tema seda teeb. Ilma empaatiata ja tõelise ära kuulamiseta pole võimalik teismelisteni jõuda. Kasuks tuleb ka teadlikkus nendest teemadest, mis noori puudutavad.  

Tõenäoliselt kaasnevad kehapildi, söömishäirete, pornograafia ja üldiselt seksuaalsuse teemaga ka täiskasvanute hirmud, hoiakud ja eelarvamused. Teismeliseni aga neid rõhutades ei jõua. Loomulikult ei saa (ega tohikski) me ennast alla suruda, kuid siinkohal tuleb tõstatada enda jaoks küsimus, kas praegusel hetkel räägime me endast või teismelisest. Nad tajuvad väga hästi, kui neid ei kuulata või neid mingilgi moel alavääristatakse. Ja enda väärtuslikkuse teema on neil nagunii murekohaks, mistõttu täiskasvanu kahtlused või suutmatus näha teismelisi vajadusi ja neid ka respekteerida, ajavad noore inimese veel enam enesesse tõmbuma või veelgi riskantsemalt käituma. 

Rääkides teismelistega kehateemal, ei saa unustada tõsiasja, et välimus on oluline. Ilus keha on esteetiliselt meeliköitev vaatepilt. Pole mõtet endale valetada, et välimus ei loe, kui vaid hing ilus oleks. Aga samas tuleks arutleda, mida ilu kellegi jaoks tähendab, milles see väljendub ja kuidas seda mõõdetakse. Ilul on lugematul arvul eri varjundeid. Loomulikult tahab teismeline sarnaneda oma eeskuju(de)ga ja nii kaua, kuni see pole kuidagi kahjustav, siis miks mitte lasta tal seda teha. Enda leidmine käibki läbi katsetuse. Lasta olla ja proovida, hoides samal ajal teismelise lähedusse. Siiralt ja ausalt. 

“Mu keha vananeb. Õnneks mitte silmnähtavalt ja korraga, aga pisikesi muudatusi on märgata üha enam. Vahel tunduvad need muudatused suuremad, kui nad tegelikult reaalsusepeeglist vaadatuna on, kuid mõni päev on kohe teistsugune. Just nendel päevadel, kui ma ei tunne ennast väärtuslikuna või kui mu hing nutab, tunnen ma ennast eriti vanana ja koledana. Õnneks pole neid päevi palju. Aga neid on. Olen piisavalt kaua elanud, et lakata endale valetamast. Vahel ma ka piitsutan ennast vaimselt. See omakorda sunnib mind ennast ka füüsiliselt rohkem liigutama. Mõistlikkuse piirides on see isegi hea, kuid vahel teen ma ennast ka katki. Jah, nii vaimselt kui füüsiliselt. Töötan liiga palju, magan liiga vähe, söön juhuslikult, treenin ennast üle. Tulemuseks on väsinud hing ja närbunud keha. Nendel hetkedel tahaksin ma enda peegelpilti lüüa, kuid olen liiga jõuetu ja kurnatu, et seda teha. Võimalik, et isegi ükskõikne. Aga ma töötan endaga. Lubasin endale, et pean ennast rohkem hoidma. Oma kehaga rohkem kontaktis olema ja seda kuulama. Mu keha pole minu vaenlane, see on minu hinge kodu. Ilus on mõelda, et minu keha armastab minu hinge. See armastus on kujunemas  vastastikuseks. Pikk maa on käidud, palju on veel ees. Olen optimistlik” (Piia, 31.a.). 

Kasutatud kirjandus:

Vatter, S.(2011). Noorukite välimusega rahulolu ja selle seosed enesehinnagu ja sõprussuhetega. Seminaritöö. Tallinn

Internetist:

Kõmmus, D.(2007). Sugupoolte representatsioon reklaamis ja selle tõlgendamine vastuvõtjate poolt PIIMSTREAM´I reklaamikampaania näitel. Bakalaurusetöö.Tartuhttp://dspace.utlib.ee/dspac/bitstream/handle/10062/15655/Baktoo_Kommus.pdf?sequence=1 

Rüütel, E.(2005). Kehapildist ja kehast meedias. Õpetajate Leht, 18.11.2005.http://www.opleht.ee/Arhiiv/2005/18.11.05/peamearu/1.shtml 

Rahvas on elevil. Adrenaliinilakse tuleb siit ja sealtpoolt. Iseasi, millest keegi vaimustatud on. Kui töö-ja eraelulised asjad kõrvale jätta, siis on minu meeli erksana hoidnud viimastel päevadel naiseks olemise, stereotüüpide ja seksuaalse identiteedi teemad. Ma ei tea, kuidas Sinuga lood on, aga mina olen suhteliselt rahul, et elus on rohkem värve kui must ja valge. Nii palju kui on inimesi, on ka erinevaid arvamusi ja tõekspidamisi. Ja inimõigustest lähtuvalt on õigus meil ka oma arvamus välja öelda. Loodetavasti ilma üksteist solvamata ega maha tegemata. Kuna hetkel on päevakajalisem kui varem seksuaalse orientatsiooni teema, siis on loogiline, et sellest kõneletakse ja sellele mõeldakse rohkem kui tavaliselt. Mõne inimese jaoks polegi see mingi teema, sest seksuaalsus on lihtsalt olemas, ilma sellele mõtlemata ja analüüsimata. Ja võimalik, et sellisel juhul ei loksuta inimest ka teiste seksuaalsus ega meediakära, mis selle teema päevakajaliseks muudab. Kui aga lähtuda sellest, et meie ühiskonnas on veel liiga palju kitsarinnalisust ja suutmatust näha oma ninaotsast kaugemale, siis on vaja ka rääkida meie erinevustest. Ka erinevast seksuaalsest orientatsioonist.  Lõppkokkuvõttes polegi see vaid ju seksuaalse suundumuse teema vaid üldine tolerantsuse levitamine-arendamine. Kui rääkida konkreetselt just seksuaalse identiteedi kujunemisest, siis polegi see kõigile nii loomulik ja ühenäoline teema. Inimene, kes on veendunud, et ta on näiteks 100% hetero, võib ennast ühtäkki leida suudlemas teise samasoolisega. Kas ta peaks nüüd kahtlema oma orientatsioonis? Kui kahtlekski, siis ka see on väga ok, kuid seksuaalset orientatsiooni ei määragi niivõrd “tegemine” kui tunded ja vajadused. Meil on õigus kahelda ja otsida, sest vaid siis on võimalik saada aru, kes me tegelikult oleme ja seejärel on võimalik õppida ka ennast armastama just sellisena nagu me oleme. Seksuaalne identiteet pole vägisi tekitatud moeasi, vaid kujunemine ja areng. Seksuaalsus on tunne ja olemine. Mulle meeldivad naised, sest nad on ilusad ja intrigeerivad. Ma armastan neid, aga ma ei tunne vajadust nendega romantilisi tundeid ja füüsilist kirge jagada. See on minu olemine. See, mida sina tunned või vajad, ongi Sinu enda asi. Ainult kurb on see, et inimesed leiavad õiguse öelda teisele inimesele, kuidas ta peaks oma elu elama, kellega peaksid nad magama ja keda armastama. Selles suhtes on kasulik vahel veidi oma peas ja hinges tuhnida, et aru saada, kas sulle meeldiks, kui keegi hakkaks tegema sulle ettekirjutusi, kuidas olla, mõelda ja elada. Kuigi olgem ausad, enamikel meist on tegelikult suhteliselt ükskõik teistest inimestest, nende eelistustest ja arvamustest. Ja nad isegi ei viitsi hakata jahuma teemal, kas “kõik inimesed peaksid olema sinised, kui võib olla ka kollane”. Ükskõiksusel pole eriti hea kõla, kuid kohati on see tervislikum kui mõttetu raiumine ja jahumine teemal, et “need, kes pole minusugused, on tulnukad”…saa suureks ometi. Ava silmad ja näe värve. Siis on võimalik ka ennast sõbralikuma pilguga peeglist vaadata.

“Maybe some women aren’t meant to be tamed. Maybe they just need to run free till they find someone just as wild to run with them.”

Kurikuulus lause naiste kultusseriaalist “Sex and the city”. Carrie oli just avastanud, et tema unelmate mees, kes kartis abielu kui tuld, otsustas nüüd selle “jama” siiski ette võtta ja pulkperfektse nukuga abielluda. Ja loogiliselt hakkab siis “mahajäetud” naine sisemas ja ka veidi avalikumalt arutlema, miks tema ei olnud valitud. Miks tema ei saanud olla see naine, kellega kohtudes hakatakse igatsema stabiilsuse, lubaduste andmise ja beebide järele. Miks mitte? Ja üldiselt naised siiski armastavad ennast ja mehe nö. kõrvalepõiklemisele suudetakse geniaalseid põhjendusi leida. Kasvõi seda, et mõni naine ongi loodud üksi olema. Vähemalt niikaua, kuni ei leidu meest, kes suudaks temaga ühes rütmis hingata. Nii kaua on selline naine üksiseikleja, kuni tuleb mees, kes on piisavalt MEES selleks, et näha, et sellise naisega, kes julgeb olla, mõelda ja öelda, on ka nö. tavarutiin nauditav ja põnev. On see enesearmastus? On see enesepettus? Või lihtsalt mõned naised ongi rohkem NAISED kui teised (sh. julgevad olla, nõuda ja tahta…endalt ja teistelt. Aga võimalik, et selliseid naisi peetaksegi hallis massis kas vingatsiteks või liiga keerulisteks tüüpideks). Ühtseid vastuseid polegi vist.  Nagu armumaastikul tavaks on. Seni on aga metsade ja tänavate vahel näha mitmeid uljasjalgseid kontsakandjaid, kes jooksevad ringipidi mööda kallasteid…peatumatult, uskudes, kohati pead kaotades. Liikumine. Ja elu

Võimalik, et ma pole nii hea inimene, kui ma arvasin ennast olevat. Samuti ei ole ma nii rahumeelne, kui sooviksin olla. Samuti pole ma kõigele kaasanoogutaja, nagu kõrvaltvaatajale võib tunduda. See lõppkokkuvõttes, milline inimene ma olen, ei ole või tahaksin olla, pole siinkohal oluline. Kes veel märganud pole, siis käib facebookis tohuti kampaania õpetajate palgatõusule kaasanoogutamise teemal. Noogutan ka. Õpetajate töö nõuab meeletult sisemist energiat ja oskust ennast kehtestada. Pahatihti ongi õpilased teadlikud oma õigustest, aga mitte oma kohustustest, mistõttu õpetaja energia läheb õpetamise asemel pigem distsipliini tagamisele, enese käitumise õigustamisele ja õpilaste tagaotsimisele.  Liiga tihti lihtsalt ellujäämisele. Läbipõlemine on väga lihtne tulema, mistõttu on oluline õpetajaid ja nende tööd väärtustada. Palgatõus on üks võimalus. Kampaania mõte on seega väga ilus ja palgatõus on õigustatud. Siiski pole minu süda rahul. Sest ma ei õigusta üldistamist ja ülistamist. Ma väärtustan õpetajaametit ja inimesi, kes koolis töötades on mõistnud selle elukutse tegelikku tähendust. Samas olen ma enda töö tõttu kokku puutunud ka pedagoogide ebaprofessionaalsuse, rumaluse ja ebainimlikkusega. Ja seda ei saa alati õigustada vähese palga ja meeletu stressiga, sest madal palk, suur stress ja meeletu vastutuskoorem on ka teistel elukutse esindajatel. Samas, kes paneb paika ja millistel alustel kriteeriumid, milline õpetaja vääriks suuremat palka ja kes mitte. Hetkel käib palga arvestamine tööstaaži järgi, mitte õpetaja võimete, energiakulu ega inimlikkuse järgi.  See panebki sisemiselt keema. Üksnes tööstaaži järgi palga suuruse arvestamisel on üks “väike” must plekk. Nimelt ei tähenda koolis töötamise kestvus ilmtingimata õpetaja professionaalsust. Paljud nö. vanad olijad kipuvad jääma kinni nende jaoks läbitöötatud turvalistesse õppemeetoditesse, mis aga ei pruugi sugugi enam sobida tänapäeva tegeliku elu nõudmistele. Seega kui õpetaja ise pole valmis arenema professionaali ja ka isiksusena, siis õpilaste ega ka õpetajate enda rahulolu ei suurene. Noored õpetajad aga loobuvad pahatihti õpetajatööst, sest laenud ja liisingud on vaja maksta, kuid töökuulutusel seisev palganumber ei motiveeri toast välja astumagi (kui see oleks võimalus). Või siis peaks lisaks põhitööle veel näiteks ka kuskil koristamas käima või andma lisatunde väljaspool kooliruume. Südamega on alati võimalik töötada, palganumbrist hoolimata, kuid ellujäämiseks on vaja ka piisavalt raha. Üksi ennast väärtustav terve inimene ei suuda väga kaua töötada vaid selleks, et ellu jääda. Inimene tahab ELADA. Suurem palk on õigustatud. Selle vastu ma ei vaidle, aga ütlen ka kohe, et see iseenesest ei garanteeri veel seda, et paraneb pedagoogide töö kvaliteet, nii aineõpetajana kui ka eeskujuna. Lapsed võivad olla õelad, kuid samas suudavad nad ka väga hästi tajuda seda, milline õpetaja suudab olla midagi enamat kui tuim aine ette kandja. Õpilased väärtustavad eelkõige inimest, kes suudab ennast kehtestada ilma vorst-vorsti vastu hoiakut võtmata. Respekt on vaja välja teenida. Olla tugev nii isiksusena kui ka aineõpetajana. Ja selliseid pedagooge ma hindan, austan ja imetlen. Tunnistan ausalt, et mul vedas tõeliselt 1.klassi õpetajaga, kes minu jaoks oli ja jäi tõelise õpetaja võrdkujuks. Sellised inimesed ei käigi tööl selleks, et teenida tohutuid summasid, elada välja oma paha tuju või parandada oma minevikuhaavu. Sellistel õpetajatel on midagi anda ja midagi öelda. Ja neid kuulataksegi. Ma tõesti soovin, et kooli jõuaks üha enam inimesi, kes suudavad mõista õpetajaks olemise tõelist tähendust ja väärtust. Õpetaja on isiksusena eeskuju. Ma tõsiselt loodan, et igal lapsel ja noorel oleks koolis ja mujal vähemalt üks inimene, kes suudab neisse süstida enesekindlust ja enda ning teiste väärtustamise oskust. Annaks jõudu õppida ise lendama. Kes võtab ja väärtustab neid sellisena nagu nad on. Suudab panna õpilasi tundma huvi antava aine vastu. Raha on vajalik ellujäämiseks ja selle väärtust pole mõtet alahinnata, kuid õpetajate palk pole üksnes rahaga mõõdetav. Õpilaste respekt, ühtehoidmine ja edasine elukäik on tegelikult edukuse mõõdupuuks ja palgaks. Pooldan palgatõusu, aga palun ka inimliku enesekehtestamise koolitusi koolis. Kohustuslikus korras :) Rohkem hinnata südamega tehtavat tööd. Siis ma ka ei protesteeriks siin

Ja palun ärge unustage ka teisi inimestega päevast päeva töötavaid elukutse esindajaid. Ma tean väga palju laste ja noortega töötavaid inimesi, kes teevad südamega ära selle töö, mis koolis või kodus on jäänud tegemata. Loomulikult on meil veel ka päästeameti töötajad, arstid jne. Ka nemad tahavad süüa ja vahel ka reisil käia. Tasakaal andmise ja saamise vahel. Karikas võib lihtsalt mingi hetk tühjaks saada. Kallis Eesti riik, sul on tohutult arenguruumi. 1 samm korraga.

Olge mõnusad!

Kuhu kadus suvi? No tõsiselt. 3. suvekuu on kohe-kohe läbi saamas, aga endiselt on tunne, et päikest poleks nagu piisavalt enda nahale ja hinge kogetud. Samas pole august veel läbi ja keegi ei välista seda, et hingepäikest on võimalik ka kõledatel sügisõhtutel koguda. Üheks võimaluseks on võtta ühendust mõne silmarõõmu, sõbra või tõeliselt armsa pooltuttavaga. valida suvaliselt tunde järgi välja mõni film ja minna koos kaaslasega või kasvõi üksi (mõnuga!) seda nautima. Mina tunnistan, et minu filmivalik polnud siiski päris suvaline. Esiteks on mul teatud perioodidel eriline loosiõnn, kuid millegi pärast ei ole ma kunagi piisavalt taibukas, et seda “õnneperioodi” kasutada ära näiteks lotopileti ostmiseks :). Teiseks ei saa selle filmi peategelane iialgi alt vedada, sest sellist loomulikku karismat pole mitte kõigis näitlejannades. Pingutamatult kaunis, särav ja põnev. Kolmandaks valisin ma ka kaaslase isiklike huvide tõttu. Hahaa. Ei ole asi nii dramaatiline midagi. See inimene lihtsalt on selline, kellega on huvitav kinos käia. Sest teda huvitavad filmid. Lihtne ja loogiline

Aga filmist.  Ilusad valed (jookseb praegu kinos Artis). Film oli haaravalt armas. Kui paari sõnaga saaks seda kirjeldada. Lugu on 30-aastasest imekaunist Emiliest, kelle eesmärgiks on inimestega hästi läbi saada ja muidu armas olla (kuigi pahatihti võib teda süüdistada hoopiski teatavas egoismis). Võimalik, et just seetõttu on tema järgi hull (NB! Suudelge meest, kes ütleb teile, et ta on teie järgi hull) pealtnäha lihtne tööline Jean, kelle tagasihoidlikkus (ja hirm) ei luba tal konkreetselt oma kiindumust naise vastu välja pursata. Sellistel juhtudel tundub luuleliste anonüümkirjakeste kirjutamine geniaalse ideena. Loomulikult ei arvestata nende kirjade kirjutamisel pahatihti seda, kas kirja adressaadini kunagi nende sõnade tegelik tähendus üldse jõuab. Ja kui vahele tulevad veel teised inimesed, siis võib alguse saada lumepall, mille peatamine võib näida võimatu, ilma et keegi selle keerlemise käigus tõeliselt haiget ei saaks. Selle filmi juures meeldis mulle see, et ka valusaid teemasid käsitleti läbi mõnusa tundelisuse ja huumori. Näiteks nagu enda naiselikkuses kahtlemine ja iseenda kaotamine. Konkreetses loos oli selleks peategelase ema, kelle enese tunnetamine väärtusliku naisena polnud taastunud peale tema mehe lahkumist noorema juurde 5 aastat tagasi. Ma ei hakka siin loopima sõnu suurtest tõelistest tunnetest, mida ei saagi sõnastada vaid üksnes tunda. Kuid pahatihti on kuulda ja näha lugusid aastaid ning ka aastakümneid kestnud suhetest, kus naine defineerib ennast isiksuse ja naisena  VAID läbi oma suhte. Polegi eraldi seisvat isiksust vaid üksnes PAAR. Loomulikult on nö. paari moodustumine koosolu alustala, kuid kui inimene ise kaob selles koosolemises ära, siis on ta ka poolikum, kui see tema käest ära kisutakse või ta ise ei oska seda kinni hoida. Ja suhetes pole garantiisid. Aga nii nagu ka see film mitmeid kordi taas puust ja punaseks ette näitab, on ka elul komme meile näkku naeratada ja öelda, et “kes ei riski, see võiks kohe elamata jätta” :))) Ja täiesti inimlik on vahel kaduma minna. Ennast kaotada. Ennast taga nutta. Vahel ongi kurbus ainuke asi, mis inimesele võib tunduda tõestusena sellest, et ta on endiselt elus. Ainult mingi hetk võiks tulla keegi või miski, mis õlale hellalt koputaks või nahaalselt “turvalisest” haletsuskookonist välja kisuks ja näitaks, et peale selle on veel muidki võimalusi ennast elusana tunda. Lein möödub või väheneb. Alati. Paratamatult.

 Filmis on kirge, päikest ja kuud. Ilma imala soigumiseta. Nagu üks õige anonüümne armastuskiri…täis värve ja sisemist põlemist, soe ja lootusrikas, elevust ja uudishimu tekitav ning AUS. Ja keegi ei keela kurbade asjade üle mõnusalt naerda ning villases hommikumantlis ning paljajalu oma võimaliku armastustunde järgi hüpelda

Kas Sina oled saanud kunagi kelleltki tundmatult armastuskirja? 

Filmi treiler: http://www.youtube.com/watch?v=mh79BDHECig&playnext=1&list=PLA06A5C8D5EEB69F3

Kolm päeva. Pikka kuuma töist päeva. Lauluväljak on omaks muutunud. Väikesed nurgad, millest enne aimugi polnud, on nüüd läbi uuritud. Olles inimene, kes ei talu väga suuri masse, unustas oma mitte meeldimised ja kulges koos teistega. Murul. Asfaldil. Ja laval. Polnud ruumi staaritsemisele ega ”üksnes MINA” ruumile. Kõik oligi üks suur ühine ruum. Ühine hingamine. Ühine maa ja ilm. Ma südamest tahaks loota, et see tunne, mis osalejatel, korraldajatel ja pealtvaatajatel (nii kohapeal kui ka kodudes) tekkis, kanduks edasi ka argipäeva, kus kiirustamise ja oma koha eest seismise kõrval unustame pahatihti imelised pisiasjad ja koosolemise olulisuse. Et meie väline emotsioonitus väheneks ja me ei kardaks öelda, tunda ning tahta.

Noored on ilusad ja toredad. Paljude laste ja noorte jaoks oli laulu-ja tantsupidu tõenäoliselt selle aasta suve tippsündmus. Pingutusi ja proove on tehtud pika ajaperioodi jooksul ning kui saabub hetk, millal kõik see lõpuks ka väljundi leiab, siis on see emotsionaalselt ja hingeliselt äärmiselt võimas. Peale selliseid emotsioone on tõenäoliselt vaja palju magada, päikest nautida, ujuda ja maasikaid süüa Ja olla koos vahvate inimestega. Võimas tunne on koos ühes hingamises laulda ja tantsida, kuid et see tunne oleks veel parem, on selles suures massis tunda oma kallite inimeste lähedalolekut. Nende rõõmu ja uhkust. Pisarad on ka lubatud

Igatähes, aitäh Veronika ja Märt! Teie anded, soojus ja meeletu töökus panevad teisigi ehk rohkem mõtlema sellele, mida nad tõeliselt oma elus teha tahavad. Üks inimene (tõenäoliselt on samamoodi mõtlejaid rohkem) imestas, et kust Veronika ja Märt oma meeletu energia saavad. Suurt saladust seal tõenäoliselt pole. Kui sa midagi tõeliselt armastad ja annad enda armastuse kõigesse, mida sa teed, siis tuleb ka energia ja väsimus muutub märkamatuks või väheoluliseks pisiasjaks. Aitäh!

http://www.youtube.com/watch?v=6hK5-r4RyKg&NR=1

Kohtuvad mees ja naine. Võimalik, et nende planeedid põrkuvad ja tekib vastupandamatu keemia ning ehk teineteise hingeline ja vaimne äratundmine. Võibolla aga on tegemist üksnes enesepettusega. Vastupandamatu soov armastada ja olla armastatud.

Enesepettusest, armumisest ja armastusest kõnelebki film “Südametemurdja”.  Hurmav Alex Lippi (kelle nimi pidevalt vahetub) pole mõni tavaline ilus mees. Ta on professionaalne naiste südamete murdja. Mis eristab professionaalset südametemurdjat tavalisest playboyst, kes hindab oma väärtust läbi magatatud naiste kvantiteedi? Alex saab palka südamete murdmise eest. Aga ta murrab üksnes nende naiste südameid, kes on kellegagi seotud ning on selles suhtes õnnetud. Üksi, rahuldamata, õnnetud. Alexit võib ju seega lausa tänapäeva kangelaseks pidada. Võimalik, et naised vajavad kõrvaltõuget, et suudaksid ennast lahti rebida suhtest, mis neid muserdab või mis lihtsalt ei paku mitte mingit rahuldust, värve ja rõõmu. Lisaks sellele kehtib veel üks reegel: Alex ei maga nende naistega. Ühel päeval aga pannakse kõik tema kirjutatud ja kirjutamata reeglid kahtluse alla. Axel palgatakse lõhkuma täiuslikku suhet, kus naine on õnnelik oma täiusliku mehega nende täiuslikus maailmas. Kuna Axel on suutnud ennast mässida olukorda, kus raha oleks ainuke võimalus ellu jääda, siis on ta sunnitud oma tööalased põhimõtted alla neelama ja tõttama imekaunist Juliette “päästma”. Mingi hetk aga avastab Axel, et ehk on hoopis tema see, kes vajab päästmist.

Tuleb tunnistada, et tegevus on suhteliselt etteaimatav ja üllatab vähe. Siiski päästab holliwoodilikust näitemängust mõnus prantsuse huumor ja sarm. Film on lõbus ja kergesti jälgitav. Muidugi ei saa mööda vaadata ka Vanessa Paradisi ebamaisusest ja meesnäitleja Romain Durise rohmakast ilust. Inimesed, keda võib lõpmatult kaua vaadata, leides iga hetk uusi nüansse. Romain Durist ei kujutanud ma tegelikult ette komöödias mängimas, vähemalt mitte sellises, kus ta peab Bondina ringi jooksma ja autode ette viskuma. Samas mõjus ta veenvalt naisi võrgutades. Ehk selline mõnus vastuolulisus andiski filmile värvi juurde.

“Südametemurdja” on lihtne, visuaalselt väga ilus, liikuv ja mõnus film. Siin pole püütud vägisi luua meeletud kunsti, vaid lihtsal humoorikal moel kõneleda südame valikust, mis ei allu lõppkokkuvõttes mitte mingitele reeglitele. Meie endi asi on lihtsalt seda tõeliselt kuulata ja kuulda.

Film jookseb hetkel kinos Artis.

L´arnacoeur, Prantsusmaa-Monako 2010
Romantiline komöödia
Režissöör: Pascal Chaumeil
Stsenaristid: Laurent Zeitoun , Jeremy Doner , Yoann Gromb, Laurent Zeitoun 
Osades: Romain Duris, Vanessa Paradis, Julie Ferrier, Francois Damiens.
Pikkus: 1 tund 45 minutit
Alla 12 a mittesoovitatav

Trailer: http://www.youtube.com/watch?v=t3PuZo8qLxo