Kallis õpetaja,

Ma ei tea, kas Te enam mäletategi mind.  Kasparit. Seda kriimulise näo ja kurbade silmadega väänikut, keda Te alalõpmata direktori juurde saatsite või päevikusse märkusi kritseldasite. Minuga polnud lihtne. Olin rahutu ja jonnakas, liiga vali ja segav. Te nii püüdsite hoida klassis korda ja kuulekalt enda kohustusi täita…ja mina olin ülbe ja egoistlik. Teie arvates. Tegelikult oli mul Teist siiralt ja südamest kahju, sest Teie ülipüüdlikkus muutis Teid kellekski teiseks ja eemaldas Teid tegelikult meist. Aine muutus igavaks, sest Teie muutusite tavaliseks moraalijüngriks, kelle sõnades puudus tegelik huvi ja soov midagi jagada. Õpilastena püüdsime me käituda võimalikult korralikult ja viksilt, et mahtuda meile pealesurutud raamidesse, kuid sisemuses kisendasime vabaduse järgi. “Ma tahan õhku. Ma ei saa siin hingata!!!”. Just nii ma tahtsin Teile karjuda. Aga ma ei karjunud nii. Ma jooksin ja naersin, sikutasin tüdrukuid juustest, lobisesin ja viskasin kehvu nalju. Ma pole halb inimene. Ma ei tahtnud Teid solvata ega Teie elu raskeks teha. Ma keerasin pahupidi Teie väliselt reeglipärase olemise-elamise. Ma tahtsin sinna klassi elu ja õhku, sest see kammitsetus ja elutus lämmatas mind. Te vist väga ei usaldanud ennast lastega koos olema? Võibolla ma eksin. Mulle tundus, et Te kardate lapsi. Seda, et Te ei suuda neid kontrollida. Või et Te ise ei suuda oma viha ja ärritust talitseda? Või hoopiski kartsite liigset hoolimist, sest see pole ju koolikeskkonnas soliidne.Vahel ma olen küsinud endalt, miks Te selle elukutse üldse valisite. Päris ausalt. Aine edasiandjana olite ja olete tõenäoliselt siiamaani aksepteeritud ja hinnatud, aga selles kõiges oli puudu midagi olulist. Teie ise inimesena olite puudu. Te ei toonud iseennast meie juurde. Seega puudus Teie õpetamises kirg ja meie ainult eemaldusime. Õpetaja amet on imetlusväärne ja omal moel ma austan ning isegi kadestan Teid. Teie käes on piiramatud võimalused kellegi elu mõjutada ja loksutada. Aga kahjuks Te ei teinud seda. Ma teen Teile haiget. Ma tegin siis Teile haiget ja teen nüüdki. Ühel päeval miski murdus Teis. Plahvatas. Te raputasite mind ja nimetasite rumalaks. Ma olin solvunud, eelkõige aga üllatunud, sest ma ei oodanud täiskasvanult sellist käitumist. Vähemalt mitte Teilt. Sellelt kuivalt kinniselt “ideaalilt”. Minu nägemuses olid õpetajad üliinimesed. Ja siis tabas mind reaalsus. Ma solvusin, aga eelkõige mõistsin (kurbusega?), et õpetaja on tavaline inimene, tavaliste tabude ja hirmudega. Ma ütlesin tookord Teile halvasti. Ma pole uhke, kuid lapsena ei osanud ma mõista, et see nähvamine vallandab minus veelgi suurema soovi Teile halba teha, selle asemel, et lihtsalt vabandust paluda. Nõiaring, millest ei näinud mina väljapääsu. Enam polnud mu krutskid heatahtlikud, vaid ma tahtsingi Teid endast välja viia. Ma tahtsin Teid solvata ja raputada. Ma tahtsin näha Teid vihastumas. Heatahtlik ulakas poiss muutuski “pahaks poisiks”. Ühel hetkel Te enam ei solvanud ega vihanud mind. Te muutusite taas tuimaks ja ükskõikseks. Te lükkasite mind süsteemist välja. Ma ei kuulunud enam sinna kooli ja tõenäoliselt Teie silmis ei kuulunudki ma kuhugi. Aga ma kuulun ja nii egoistlikult kui see ka ei kõlaks, arvan ma praegusel hetkel, et minu protest ja mässumeelsus just aitasidki mul inimeseks saada ning jääda. Kallis õpetaja, ma tänan Teid. Just Teie aitasite mul mõista, kui oluline on julgeda jääda iseendaks ka siis, kui Sinu jaoks pole süsteemis kohta. Maski kandmine on niivõrd väsitav. Kui nüüd järgi mõelda, siis ma ei teagi, kumb on hullem, kas kinnine-kuiv-kontrolliv või lapsi rumalaks sõimav pedagoog. Sõimates nägin ma Teis elu. Kuid kes olen mina, et öelda, kuidas Te peate olema. Ma lihtsalt soovin mõista, kes Te olete ja mis toimub ühe õpetaja hinges ning peas, kui ta klassitäie segaduses olevate eelpuberteedikute ette astub. Kas Te olete väsinud? Kurb? Vihane? Palun ärgake üles ja suhelge meiega!

Lugupidamisega,

Kaspar, kes polegi enam nii väike

See postitus tehti 27.02.2012 kell 5:04 pm rubriiki Uncategorized. Kommentaare saad jälgida RSS 2.0 uudisevoo abil. Võid kommenteerida, või jätta tagasisideviite enda ajaveebist.