Avades lukuga päevikut

Möödunud sõbrapäeval, 14. veebruaril esitles Elina Naan oma esimest luulekogu „Lukuga Päevik, kuhu on kokku köidetud aastate jooksul peitu kirjutatud read – intiimselt, ausalt ja vahetult. Ilmunud kogumik jõudis koheselt ka Viru Keskuse Rahva Raamatu TOP10 enimmüüdud raamatute tippu.

elina portree Kelli Roosimägi 1024x678 Avades lukuga päevikut

Foto: Kelli Roosimägi

Loomine ja loominguline eneseteostus on Elina puhul läbivaks teemaks. Ta on tunnistanud, et kui miski tema sees vajab väljendamist, siis võtab ta enda jaoks selle hetke, et kuulatada, mis ja millisel moel tahab välja tulla.

„Kui ma pean oma tunde andma edasi maalimise teel, siis ma ei saa kirjutada. Kui ma pean seda tunnet tantsima, siis pole mingit põhjust seda maalida. Ma olen üldiselt seda meelt, et ühtegi asja pole mõtet siia maailma niisama juurde toota. Ainult siis on mõtet, kui teisiti ei saa. Kui see on ainus viis, kuidas ennast hetkel väljendada. Nii ongi kirjutamine minu jaoks üks imeline vahend. Aga neid vahendeid on mul mitmeid”, sõnastab noor autor kokkuvõtvalt enda loomisprotsessi.

Elina naudib küsimist ja kuulamist – maagilise ruumi loomist, kus on võimalus ennast avada ning lasta asjadel juhtuda. Selleks aga on vaja ka ise kohal olla.

„Minult on küsitud, kes on see müstiline Sina, kes neid lehekülgi läbib. Mulle meeldib mõelda, et see oledki Sina! Täpselt samamoodi, nagu see olen ka Mina. Kõik need momendid on meie elus olemas olnud, hetkel käsil või alles ees – olen nad lihtsalt sõnastanud ning andnud uue hingamise omapoolse tempo ja rütmiga”, kirjeldab autor raamatu sisulist poolt.

Meil kõigil on lood, mis on oma kordumistes universaalsed ja ühtlasi oma kordumatuses isiklikud – meie hetked, tunded ja taipamised.

Kas sinu lood annavad lugejale võimaluse luua nendest enda lood? 

Inimesed on mulle pärast raamatu ilmumist päris palju kirjutanud. Olen üllatunud just sellest, et need lood kõnetavad ja mõtted puudutavad. Ilmselt on siin mingi universaalsus. Ma ise arvan, et inimeseks olemine laiemalt. Meie lood ongi universaalsed, küll pisikeste erinevustega, aga suures plaanis puhtalt inimlikud. Meile on antud tunda erinevad tunded ja me mängime tihtipeale ka kaasa ühiskondlike kokkulepete kohaseid mänge: tööle, kooli, poodi, maale, metsa, linna, armumised ja ümberarmumised, lahkumised, kohtumised. Juba sealt joonistub välja inimeseks olemise universaalsus. Lihtsad asjad ja tunded, vahel keerulises marinaadis.

Selles luulekogumikus on avatust ja tundlikkust. Kas meie ühiskonnas on selle jaoks ruumi? Kuidas ennast hoida ja toetada?

Ilus küsimus. Mul on tunne, et kõigel, millele me otsustame ruumi teha, on ruumi. Ja ma usun ka sellesse, et kui midagi on õhus, milleks justkui valmis ei olda, siis on võimalik see hoitud ruum luua. „Lukuga Päevik” võib-olla kannabki selles kontekstis ruumi olulisust. Mulle meeldib mõelda, et ma lõin kaante vahele ruumi, kuhu mahub haavatavus, ilu, tunnete erinevad servad, kurbus ja armastus. Need kõik mahuvad sinna sõbralikult ära.

elina lukuga pevik Kelli Roosimägi 682x1024 Avades lukuga päevikut

Foto: Kelli Roosimägi

Ühiskonnaga on nii, et meie kõik koos ja eraldi selle loomegi. On küll palju ühiskondlikke kokkuleppeid, millele ma ise otseselt alla pole kirjutanud ega oskaks/suudaks seda kunagi ka teha, aga me kõik liigume ja kasvame. Meie ja ühiskond. Ja kõik saavad sellele kasvamisele kaasa aidata. Tugevus ja sihikindlus on ühe inimese ning ühiskonna juures väga oluline, kuid kui selle kõrval ei tunnistata haavatavust ja haprust, siis kaob süda ära. Kui aga süda on kadunud, siis meil polegi enam millestki rääkida.

Milleks päevikut pidada? Kas igaühel võiks olla enda isiklik Lukuga Päevik?

Mul pole aimugi, kas igaühel võiks olla isiklik päevik. Igaühel on oma valikud, päevikuga või ilma. Ma võin vastata, miks mina päevikut pean. See aitab mul korda seada enda mõtteid ja tundeid. Tekib struktuur ja hetkel, kui sõnad paberile jõuavad, saabub tihti ka selgus: mis on tähtis, mis mitte. Plussid ja miinused. Tehtud ja tegemata asjad.

Ja ma armastan lugusid. Meie ümber on kogu aeg ja kõikjal erinevad lood, me kuuleme ja näeme neid ning siis unustame. Seetõttu on oluline lugusid üles märkida, et nad saaksid edasi elada. Selleks on ka päeviku pidamine hea.

Kes või mis sind inspireerib?

Mind inspireerib ilu. Päriselt ka. Ma pole suur sotsiaalkriitilise kunsti austaja just seetõttu, et ma vajan ilu. Võib-olla on see minu nõrkus, et vajan ilu, aga nii on. Tunnistan seda.

Mind inspireerivad inimesed, kellel on suured ja ägedad mõtted ning kes need ka reaalselt ellu viivad. Mind inspireerivad luuleõhtud sõpradega, hea muusika ja toiduga. Mind inspireerib mu neljaaastane tütar, kes peegeldab mind ennast. Mind inspireerib elu ise, ma usun elusse!

Mis sulle elus elevust valmistab? Mis sind kurvastab ja ärritab?

Ma võin rõõmu või kurbust tunda eriliselt pisikeste asjade või hetkede üle, samaväärselt suurtega. Ma tean, et see on kulunud vastus, aga nii on. Üldine noot on see, et kuna vaimne ja füüsiline tervis on omavahel nii tihedalt seotud, siis tuleb need endas balansis hoida. Trenni teha, jooksmas käia, mediteerida ehk vaigistada teadlikult meelt, süüa puhast toitu ja kuulata südamehäält. Rõõmustada, armuda, lahti lasta ja usaldada.

Ka kurvastama peab, kui selleks on põhjust. Väga ebatervislik on eitada endas mingit tunnet, mis reaalselt ja päriselt on olemas. Tuleb endale tunnistada, et praegu on olukord selline, ja siis sellest lahti lasta, et saaks jälle mahedalt edasi liikuda.

Aga suuremas plaanis. No mis seal ikka salata, mind kurvastab, kui otsustajad on katki. Kui inimesed, kes võimupositsioonil kõrgematel kohtadel, ei näe suuremat pilti ega taju tervikut ja pole ka ise terviklikud. See kõik mõjutab nende otsuseid ja suhtumist.

Mitte, et oleks halvasti, aga selle juures, kui väike Eesti on, saaks veel paremini olla. Paremini korraldatud ja otsustatud. Selles on roll igaühel, püüan oma toimetamistega ka sentimeetri haaval maailma parandada ja oma tegemiste juures ausaks jääda ning inimesena areneda.

Kas oled ennast tabanud vahel mõnda möödunud aja teksti lugedes rõõmustamas, naermas, kurvastamas?

Kui ma avasin oma teismeliseaegse, reaalselt füüsilise lukuga päeviku, siis naersin ja nutsin küll. Ilmselt seepärast, et olen palju muutunud ja teisalt ka seetõttu, et palju on jäänud samaks. Minus toimus täielik eneseanalüüs 15+ aastat hiljem, läbi teismelise iseenda silmade.

Kas sul oli 15-aastaselt ettekujutus sellest, kelleks tahad saada? Millal karjäärivalik selgemaks muutus? Kui palju peaksime oma elus asju planeerima ja mil moel/määral usaldama kulgemist?

Ma tahtsin saada stilistiks ja kunstnikuks. Ma usun hetke usaldamisse ja planeerimisse võrdselt. Võin pealtnäha tunduda boheemlane, aga minu jaoks on tagala kindlustatus väga oluline. Mulle meeldib planeerida, kuid olen ka üsna spontaanne, ilmselt segu mõlemast äärmusest.

Elu usaldamisega tuleb taas mängu lahtilaskmise teema. Üks asi on distsipliin ja pingutamine, sellesse ma usun. Teine pool on punnitamine, jauramine ja mittearusaamine, millal pole enam mõtet ”asja” taga ajada või kuskile upitada. Kui see skeem enda jaoks selgeks saada, siis läheb mahedalt. Usaldus kulub kõikide teemade juures ära.

Mida ütleksid praegu oma 15-aastasele MINA-le?

Elina, Sa oled imeline! Ja mitte keegi teine ei pea seda Sulle kinnitama, Sa lihtsalt oled imeline noor naine!

elina naistepunaretriit Jaana N6u 624x1024 Avades lukuga päevikut

Naistepuna retriit. Foto: Jana Nõu

Kas mõni lugu jäi ka sahtlisse? Millised lood on avaldamiseks ja milliseid soovid endale hoida?

Jaa, väga mitmedki lood jäid mulle. Küsimus polegi isiklikkuses, vaid pigem selles, millise valiku ma langetasin tervikut silmas pidades. Nad jäid sealt välja hea tundega, see konkreetne raamat/lugu polnud nende jaoks.

Kas sinu lugudes on läbivaid/korduvaid teemasid, sõnumeid sulle endale?

On ikka. Need on isiklikud ja ma ei tunne, et sooviksin neid praegu jagada. Lugege „Lukuga Päevikut”, see oli minu jaoks piisavalt suur eneseületus ja seal joonistuvad mingid läbivad teemad välja.

Millised on sinu edasised plaanid, eelkõige eneseteostuse valdkonnas?

Mind köidab jätkuvalt lugude jutustamine, aga mingis uues kontekstis, mida ma sellisena veel kogenud pole. Hetkel huvitavad lood teatris ja filmimaailmas, kirjutan uue lühifilmi stsenaariumit.

Paralleelselt uudistan enesearengu teemasid ja olen liitunud Eesti Mindvalley tiimiga, et teha koostööd Tallinnas suvel toimuva Mindvalley-U nimelise suve ”üli/elukooliga”. See saab olema uus ja põnev seiklus lähiajal!

Unistuste unustamine kuidas seda vältida/ennetada või ongi mõned unistused unustamiseks? Soovide sõnastamine ja teostamine.

Mul on üks tore komme. Saada kord aastas, kui on Hiina uue aasta loomine, tutvuskonnaga kokku, et luua vision board või visiooni tahvel. See on selline maagiline kogunemine, mis on toimunud juba umbes viis aastat ja see on täielik võlumine, uue aasta võlumine. Naljakas on see, et me reaalselt istume koos põrandal ja lõikame-kleebime-kirjutame. See võib tunduda nagu käsitöötund. Eriti äge on see, kui kõik need asjad, mis plakatile on saanud, hakkavadki reaalselt järjest juhtuma! See ongi üks suuremaid füüsilisi unistamisi iga aasta alguses.

Kuna ma korraldan oma stuudio Kuu Ruumiga mitmeid naiste retriite ja TeeRännakuid, siis on võlumine ja loomine minu jaoks justkui töö. Ma usun sellesse, see on minu igapäev ja ma armastan seda. Vahel aga tulebki unistused ära unustada, et saaksid tekkida uued unistused. Ja kuna inimestel on keeruline vabaks lasta – armastust, raha, elu usaldust, siis aitab unistuste unustamine tihti ka soovunelmast lahti lasta. Aga just nii saabki see  õigel hetkel tulla, kui nii on mõeldud juhtuma.

Sa mainisid stuudiot Kuu Ruum. Millest tekkis selle loomise idee ja mis sõnumit see endas kannab?

Kuu Ruum on minu stuudio ja bränd, mis on tegutsenud praeguseks pea viis aastat. Kõik sealsed toimetamised on soetud minu elustiiliga ning inspireeritud teekultuurist ja Eestimaa loodusest. Valmistan käsitsi kodumaisest puidust ehteid, mala-keesid ja kaldale uhutud puidust seina-altareid.

Peagi lisandub tootevalikusse ka muid tee-eluga seotud aksessuaare koostöös ühe imelise Eesti label’iga.

Aga miks just teega seotud?

Aastal 2012 avastasin enda jaoks tee-kultuuri ja olen praeguseks aastaid korraldanud teetseremooniaid TeeRännakute nime all. Üks minu õpetajatest elab Taiwanis. See on kõik üks imeline õppimine, kuidas üks taim aitab iseennast paremini tundma õppida. Eestis joob teadlikumalt teed aina rohkem inimesi, aitan sellele vaikselt kaasa iganädalaste tseremooniatega.

elina teetseremoonia2 Kelli Roosimägi 678x1024 Avades lukuga päevikut

Teetseremoonia. Foto: Kelli Roosimägi

Toimetad ka teles ja raadios. Millised on olnud sinu põnevamad projektid ja millisel moel sooviksid ennast veel sellel maastikul teostada?

Töötasin ETV-s kokku seitse aastat ja lahkusin sealt 2012. aastal. Olen õppinud režissööriks. Praegu telega mind otseselt midagi ei seo, kuigi mõned mõtted on, aga need on veel selgumas.

Raadio2-s teen aeg-ajalt saadet Kaabel. Ma pole DJ, olen pigem selector. Minu jaoks on muusika kosutus, mis seisab teisel pool vaikust, mõlemal on oma koht. Nii käingi kutsete peale erinevatel erapidudel ja avalikel sündmustel muusikat valimas. Minu jaoks on mõnus jagada valitud rütme, mis ennast naeratama ja õõtsuma panevad.

Ma ei saa jätta küsimata, mis sind Hiiumaaga seob? Milles peitub selle koha võlu?

Hiiumaa on mu armastus. Armusin sellesse saarde, kui olin viieaastane ja taasarmusin aastal 2011. Kunagi on mul seal (suve)kodu. Praegu käin veel metsaonnis ja tipis ainult soojal ajal, et ära ei külmuks. Hiiumaal on oma eriline lumm, mida mõned tajuvad tugevamalt kui teised. Ju mina tajun siis seda paraja tugevusega.

Lõpetuseks. Kas sul on olemas tsitaat või mõte, mis sind elus edasi kannab ja mida soovid ka teistega jagada?

„Aitäh, et Sa minuga juhtusid”. See on üks lehekülg „Lukuga Päevikust”.  Selles mõttes peitub minu jaoks üks suuremaid äratundmisi – olla tänulik enne, kui midagi on juhtuma hakanud, ajal, mil SEE toimub ja ka tagantjärele. Tänus peitub võlu!

elina kalanas Aivar Laan 1024x679 Avades lukuga päevikut

Elina Kalanas. Foto: Aivar Laan

Aitäh sulle, Elina, avanemise ja avamise eest!

Raamat „Lukuga päevik on saadaval Rahva Raamatus, Apollo Raamatupoes ja Puänt Raamatupoes. Välismaal elavatel eestlastel soovitab Elina ühendust võtta otse temaga. Rõõmustamiseks on põhjust üle päeva saadab ta oma raamatut „Lukuga PäevikAustraaliasse, Ameerikasse, Inglismaale ja mujale.

Elina tegemistega saab ennast kursis hoida lehekülgedel http://www.kuuruum.com/ ja tema Instagrami kontol.

Infot TeeRännakute kohta leiad FB-st.

Lisa kommentaar