Kõrgmoe klassika koguja ja taastaja

Londonis resideeriv kõrgmoe rõivaste restauraator ja moekunstnik Mirjam Maramaa tuli augustis nädalaks Eestisse, et läbi viia Eesti Kunstiakadeemia avatud akadeemia algatatud rahvusvahelise suveakadeemia kõrgmoe rõivaste taastamise kursust „The Anatomy of Couture”. Mirjam leiab, et kõrgmoe rõivaste loomine on jäänud siiani mõistatuseks – neid esmapilgul lihtsasti imiteeritavaid klassikuid on võimatu saavutada, omandamata teadmisi sellest, mis toimub n-ö kleidi sisemuses. Ta on oma isiklikku moekollektsiooni luues põhinenud teadmistel, mida ta on omandanud Christian Diori, Gabrielle Chaneli, Andre Courregesi, Norman Hartnelli, Cristobal Balenciaga, Jean Dessesi, Pierre Balmaini, Hubert de Givenchy, Schiaparelli, Madeleine Vionnetti ja Charles Jamesi esemeid juhtivate oksjonimajade tarbeks taastades. Praegu töötab Maramaa William Vintage butiigis rätsepatöö juhina. Siinkohal teeme juttu Mirjamiga haute couture siseelust, kogumisest ja taastamisest.

Mirjam maramaa Kõrgmoe klassika koguja ja taastaja

Fotod: Kristjan Lepp

Mirjam, tulid Londonist oma täiesti erilise oskusepagasiga Eestisse selleks, et läbi viia kursust „Kõrgmoe rõivaste anatoomia”, mille uudsega õppurid kursusel kokku puutusid ja mis oli kursuse eesmärk?

Kursus andis võimaluse tudengitele kõrgmoe esemeid seestpoolt vaadelda ja näha, milline on nende ülesehitus. See on esimene kursus, mida ma olen andnud ning kogemusena on see olnud väga rahuldust pakkuv. Kursus oli võimalus tutvuda nii kõrgmoe ajalooga kui ka selle toimimisviisidega. Alustasime igat päeva sissevaatega erinevatesse kümnenditesse ja sealt liikusime praktilise osani minu isiklikku kollektsiooni kuuluvate esemete õmbluste uurimise, kanga parandamise ja materjali iseloomu tundmaõppimiseni. Samuti tegime järele ikoonilisi kõrgmoe rõivadetaile nagu Chaneli roosi. Kakskümmend osalejat oli kohale tulnud paljudest erinevatest riikidest nagu Inglismaalt, Itaaliast, Horvaatiast, Venemaalt, Põhja- ja Baltimaadest ja huvitav oli tutvuda nende nägemusega moest. Neid õpetatakse moetööstuses kiire tempoga kaasas käima ja mitmeid kollektsioone looma, niisamuti nagu see toimub suurtel moelavadel. Mina omaltpoolt leian, et on oluline tagasi tuua noorte sekka käsitsi õmmeldud esemete puhul ilmnev kordumatuse ilu. See vaev ja pühendumus, mis ühe eseme loomisesse pannakse, muudab selle eluea kandja jaoks tunduvalt pikemaks.

Kuidas jõudsid kõrgmoe rõivaste taastamiseni? Kirjelda oma igapäevatööd William Vintage butiigis, kus töötad rätsepatöö juhina.

Olen nüüdseks Eestist ära olnud kolmteist aastat. Alustasin õpingutega Tartu kõrgemas kunstikoolis fotograafia ja vabade kunstide erialal, kuid peale selle lõpetamist viis tee mind Londoni kunstiülikooli Wimbeldon School of Art teatridisaini erialale, spetsialiseerusin kostüümidisainile. Sealt edasi läksin Central Saint Martins kolledžisse Patternmaking – Experimental and Explorative Approaches erialal ennast täiendama ning peale seda olin kaks aastat vabakutseline rõivadisainer Londonis. Rätsepatöö juhina tegelen William butiigis klientiga nendega otse suheldes, soove kuulates ja rõivaproove tehes. Minu kompetents seisneb just kuldajastu kõrgmoe haute couture esemete taastamises perioodist 1950-ndad kuni 1970-ndad. Eriti oluliseks pean 1947. aasta Diori, kes tõi peale II maailmasõda taas naiselikkuse tagasi moodi, tehes temast instantse hiti. Näen, et kunst sünnib siis, kui selle taga on tohutu käsitööline oskus ja meisterlikkus.

mirjam marama Kõrgmoe klassika koguja ja taastaja

Kas kasutad oma töös muuseumide konservaatorite võtteid või on sul omad praktikast väljakujunenud võtted?

Soovime jääda truuks algsetele lõigetele ja kui klient tuleb rõivaproovi, siis suhtume kangasse ja lõikesse austusväärselt. Meetodite kohapeal ei ole mul muuseumidega kokkupuuteid olnud, kuigi see võiks olla väga põnev asjade suund. Olen ise kõige enam õppinud rõivaste konstruktsiooni vaatlemisest ja nende n-ö lahtivõtmisest. Need kleidid on rasked, seestpoolt mitmekihilised ja omade traditsioonidega. Vanasti kasutati näiteks konstruktsioonide loomiseks vaalaluusid, mille kasutamine on tänaseks päevaks keelustatud. Olen kogenud haute couture rõivaste ekspertiisi pakkuja, kindlaks tehes nende loomisaastad ja moemajad kangakasutuse ja õmblemistehnikate abil. Kindlasti ei ole võimalik taastada näiteks koniauke, rabedaks muutunud õmblusi ja väga ära higistatud kaenlaaluseid. Taastades oleme vahel ka teinud koostööd tootjatega, näiteks sulgede värvimisel. Kangastest kasutati enamiku esemete õmblemiseks siidi, millel on tuhandeid erinevaid tekstuure, ja aluskihtidena kasutati teinekord puuvilla.

tootuba Kõrgmoe klassika koguja ja taastaja

 

Mida soovitaksid inimestele, kes on kõrgmoe klassika omandamisest ja kogumisest huvitatud?

Kandmise kohapealt leian, et tasub siiski leida üritusi, kus oma haute couture esemeid siiski kanda, mitte jätta neid kappi seisma. Isegi kui vaid mõned ära tunnevad rõiva tegeliku suursugususe, siis teie kandjana olete ju teadlik ja see tõstab enesetunnet- ja kindlust. Leida võib neid igalpool nii ebayst, oksjonimajadest või Pariisi tänavapoodidest. Spetsiifiliste töövõtete tundmise abil on võimalik ära tunda kõrgmoe esemete loomisaastad ja moemajad, ka sellistes juhtumitel, kui puuduvad firmasildid. Firmasilte võeti tihti ära selleks, et esemeid maksuvabalt Euroopast Ameerikasse saata. Sellisel juhul saab abi näiteks fotode otsimisest internetist ja raamatutest rõivadetaile ja rõiva üldmuljet käesoleva esemega kõrvutades.

Millised on sinu tulevikuplaanid?

Minu huvi on edasi tegeleda haute couture’i kogumisega ja tulevikus soovin enam õpetamisega tegeleda. Rätsepatöö jääb mulle alati oluliseks ja tulevikus tegelen kindlasti edasi isikliku kollektsiooni loomisega kõrgmoe võtteid kasutades.

mirjam Kõrgmoe klassika koguja ja taastaja

Foto: Kristjan Lepp

Jaga soovitusi, kuidas hoida ja ümber käia kõrgmoega:

1. Rõivaid mitte hoida riidepuudel, sest need venitavad õlad välja.

2. Meigi kandmine võib rikkuda kaela juures olevat kangast. Butiigid kasutavad spetsiaalseid siidist peakatteid, mis kleidi selga proovimisel näo ja juuste peale asetatakse, et meik kangast ei rikuks.

3. Rõivaid tuleks säilitada horisontaalselt kastidesse laotuna, neid võimalikult vähe kortsutades ja sirgena hoides. Rõivakihtide vahele asetatakse acid free paber.

4. Päike on samuti kanga jaoks vaenulik, seega tasub rõivaid hoida varjulises kohas, et need ei pleegiks.

5. Higi tõttu on hea eseme all veel midagi kanda, sest higi on suurim kanga rikkuja.

6. Peale kandmist tasub kangaid tuulutada liikuva õhuga ruumides.

Rohkem infot EKA rahvusvahelise suveakadeemia kohta leiate siit.

Lisa kommentaar