Öised vastused

Kui keegi paluks mul ühe sõnaga Marit Ilisoni iseloomustada, jääksin esialgu tummaks, vaikiksin kindlasti veel pool tundi ning tuleksin seejärel lagedale sama sõnaga, mida on kasutanud tema sõbrad: eriline. Me oleme harjunud, et kõike ja kõiki saab suhteliselt kiiresti kuhugi liigitada, kuid Mariti puhul see ei õnnestu.

Alustades väljast…
Eesti keeles on mitmeid kauneid sõnu, et väljendada sisuliselt üht ametit: moelooja, moekunstnik, moedisainer. Kui uurin Maritilt, kelleks tema ennast peab, saan suursuguse vastuse: “Loojaks.” Tegelikult on selle suure sõna taga väga lihtne lähenemine, sest nagu Marit ise ütleb: “Ma arvan, et olen  looja. Tingimusteta. Loon oma elu ja erinevaid asju selle sees. Ühel päeval kleiti, teisel videot, siis küpsetan, tantsin, genereerin uusi ideid ja jõuan seejärel ehk tagasi rõivaste ja järgmise kleidi juurde. Ja kogu aeg tekib midagi uut – vahel materiaalset, vahel mittemateriaalset.”

Mittemateriaalne ja reaalsuse olemus on teemad, mis Maritit väga võluvad. Näiteks teooria, et tegelikult oleme me oma väikseimais osakestes kokkusurutud valgus. Või hoopis see, et kõik siin ilmas on kokkusurutud energia ja kui näiteks sõrmi liigutada, liiguvad kõik osakesed korraga kaasa ja mitte ükski ei jää maha. Just sellised suured mõtted kõige pisematest asjadest on Mariti peas sagedased külalised.

Mariti suhe moega on aga palju sügavam, kui üks nn pinnapealne tööstusharu ette näeb. “Mulle meeldivad tohutult kontseptsioonid ja mõttega asjad/projektid – tunnen, et nii on projektil lisaväärtus, mis ehk vaatajat/tarbijat mõtlema suunab. Ja nii on mul palju põnevam luua ka. Näiteks praegu seda uut kollektsiooni,” kirjeldab Marit oma tegemiste põhimõtteid. Lisaks on Maritil selline “kiiks”, et ta soovib otsast lõpuni osaleda igas protsessi etapis lõpptulemuseni välja, niivõrd kui see füüsiliselt ja ajaliselt võimalik on: “Ma ei mõista noori, kes tahavad nt moodi õppida ega oska isegi õmmelda ning kellele söödetakse arvamust, et nad ei peagi midagi peale kavandamise teha oskama. See on minu arvates NII VALE! Midagi sellist võivad endale lubada tippdisainerid nagu nt Alexander McQueen, kuid ka tema läks 16-aastaselt Londonisse Savil Rowle rätsepa õpipoisiks, et oskusi omandada ja tehnilist külge treenida ning sai alles pärast 30. eluaastat endale oma kaubamärgi. Kui disaineril puuduvad teadmised, võib alluv – nt konstruktor – lihtsalt öelda, et seda ei ole võimalik teostada ning minu arust on siis nüri, kui disainer ei oska lahendust tuua.”

marrit a1 Öised vastused

Autoportree

Mis aga Maritile moe juures ei meeldi, on persoonikultus. “Tihtipeale on mul seltskonnas isegi piinlik öelda, et olen moedisainer, sest enamiku eluliste valdkondade kõrval on mood tõesti tühine ja õhku täis pall, mille saab lihtsalt tühjaks lasta. Lisaks antakse pärast sõna moedisainer kõlamist murdsekundi jooksul hinnang; enamusel inimestel libiseb automaatselt pilk pealaest jalatallani – Sa oled lahterdatud ja halvemal juhul ei ole suhtlus enam sama. Või siis hakkab teine pool end ise halvasti ja oma välimuse pärast piinlikkust tundma (mis on muidugi eriti tobe). Suhtes “mina, looming ja teised” on kõige olulisem looming. See tähendab, et ei ole oluline, milline mina välja näen/olen, vaid see, mis minu seest tuleb ja mida ma maailmale annan. Leian, et oma materiaalse kehaga ei anna ma loomingule mingit lisaväärtust ega loodetavasti võta seda ka ära.”

…jõuame sisse
Maritil on õnnestunud niivõrd palju maailmas ringi käia ja moetööstuse telgitaguseid näha, et see teeb iga lihtsureliku – moetudengist rääkimata – kadedusest roheliseks. Kõik algas aga üldsuse mõistes mitteloogiliselt: “Ma olen väga tänulik oma emale, kes on mu valikuid usaldanud ja lasknud mul teha seda, mida ma soovin, sest pärast seda, kui kuldmedaliga lõpetasin, oli paljudel raske aru saada, miks ma oma elu ära rikun ja tehnikumisse õppima lähen. Praegu tean, et see on olnud üks mu elu parimaid valikuid. Ilma toonases Kergetööstustehnikumis omandatud oskuste ja teadmisteta ei oleks ma hetkel siin, kus olen.”

Tehnikumis õppides õnnestus Maritil saada praktikakoht Londonisse Camilla Staerki stuudiosse, mis nüüdseks tegutseb New Yorgis. Kooli lõppedes oli edasine õppekoht EKA magistrantuur, millest teise aasta veetis ta hoopis Taani Disainikoolis. “Ma arvan, et see on üks maailma parimaid koole üldse. Seal kavandasin ja teostasin oma cum laudega hinnatud magistriprojekti, mida küll kaitsesin EKA-s. Taanis oli tohutult mõnus õhkkond ja võimalused. Lõputööd tehes kohtusin väga huvitavate inimestega, käisin Rootsis Borase koolis vaatamas ja uurimas, kas ja millised võimalused on mul endal helendava kanga meisterdamiseks ning hiljem, kui valmismaterjal oli leitud, pidin sõitma Itaaliasse Pratosse spetskanga Luminex tehasesse, et  kanga kasutamisõpe läbida. Kui ma ei oleks läinud, poleks nad mulle kangast müünud.”

14 img59082 Öised vastused

Kollektsioon LÙMINE. Foto: Maiken Staak, Virge Viertek

Eelmisel talvel sattus Marit aga Antwerpeni, kus praktiseeris Bruno Pietersi stuudios (Bruno Pieters on lisaks omanimelise moemärgi ka Hugo Bossi avangardkollektsiooni HUGO by Hugo Boss peadisainer ja kunstiline juht – toim.). Loomuliku jätkuna suundus ta juuni alguses praktikale konstrueerimisateljeesse Trois Quarts, kus valmistatakse suurem osa Bruno kollektsiooni lõigetest ja õmmeldakse ka keerulisemad prototüübid. Nimetatud ateljee on üks väheseid omasuguste seas ning selle klientide hulka kuuluvad teiste hulgas ka kultusdisainerid Raf Simons, Walter van Beirendonck ja Dirk van Saene.

Kuidas on Marit nii palju jõudnud?
Tema enda arvates täiesti loogilist rada pidi: “Tahtsin ja tahan teada, kuidas on asjad tehtud, kuidas süsteem töötab, olla ise selle sees, mitte vaid avada style.com-i ja õhata seal olevate fotode peale. Ma tunnen, et olen uus generatsioon; asjad ei ole nii kättesaamatud, mul on võimalus neid muidu vaid ajakirjadest loetavaid asju ISE kogeda. Kohata neid imeandekaid inimesi, kelle juures pole oluline mitte see, et nad on kuulsad, vaid nende anne, see mingi omadus, mille poolest nad on meelde jäänud ja läbi löönud.”

Andest rääkides meeldib Maritile kirjanik Elizabeth Gilberti mõte, et anne ei ole isiklik, vaid see on midagi, mis tuleb suurest ühisest teadvusest. Inimest ennast hakati geeniuseks nimetama alles pärast Vana-Roomat – sinnani oli levinud mõtteviis, et geenius on inimest saatev müstiline vaim, kes teda suunab ja loominguliselt aitab.

Kõigi oma suurte mõtete ja veelgi suuremate tegudega on Marit tegelikult äärmiselt maalähedane inimene. Võib-olla selline ühes kehas olev vastandlikkus ongi see, mis Mariti nii eriliseks teeb. Kui lasta tal endal tuua esile oma kõige iseloomulikumad jooned, nimetab Marit kõhklematult kaht: tantsimine ja kookide küpsetamine. Tantsida võib ta kas või öö läbi, olles peo lõpus rohkem energiat täis kui alguses, sest tants ei võta, vaid annab energiat juurde. Kui aga Mariti sõpradelt uurida, mis teda iseloomustab, on vastuseks üks: sihikindlus.

Sihikindluse kohta arvab Marit ise järgmist: “Põhiline, mis mind käima paneb, on ilmselt mu kodune vaimsus, mille sees kasvanud olen. Mõtlemisviis, et millegi poole püüdmisel või saamiseks peab teadma, mida ma soovin. Kuid just seda on paljudel raske määratleda, sest alati tahaks ju võimalikult parimat ning samas ei taheta võtta endale vastutust oma elu eest. Palju lihtsam on, kui keegi teine valikuid teeb, siis saab kiruda, kui ei lähe nii, nagu soovid. Mulle tundub, et paljud valivadki selle tee. Nüüdseks olen õppinud, et me ei saa isegi teada, milline võiks olla asjade füüsiline vorm, vaid olulisim on tunne, mida soovin. Nii olen ma alati samm-sammult teinud just seda, mis mind sel hetkel kõige rohkem rahuldab või õnnelikuks teeb. Ning kui ma juba tean, mida tahan, on palju kergem hakata otsima teed, kuidas selleni jõuda.”

01 Öised vastused

Stiilinäide uuest kollektsioonist. Foto: Maiken Staak

Praegune hetk on just selline, mis laseb mul õnneks jälle aru saada ja mõista, et siin elus ei ole miski muu oluline kui kuivad riided, soe toit, katus pea kohal ja rahu hinges. Ja südamlikud suhted. Kunagi õpetas meile ema, et tüliga ei tohi magama minna ja mina lisaksin, et iga hetke tuleb elada kui viimast – täieliku potentsiaaliga, sest mitte kunagi ei tea, mis toimub järgmiseks.
- Marit Ilison -

Lisa kommentaar