Optilised emotsioonid

Fotograaf Iris Kivisalu noppis hiljuti peavõidu Baltikumi suurimal portree- ja pulmafotokonkursil I Am Photographer Festival 2017, kus osales kokku umbes 200 fotograafi 15 riigist. Huvitava käekirjaga Irise tööd ei jäta kedagi ükskõikseks – mõni armastab, mõnele ei pruugi meeldida, aga sügav emotsioon tema töödes jääb ja puudutab.

iris2 Optilised emotsioonid

Kuidas algas Sinu suhe pildistamisega?

Fotograafiani jõudsin üsna pimesi. Ma lõpetasin väga loova keskkonnaga Waldorfkooli ja meie peres on käeliselt andekaid inimesi palju. Vanaema on kunstnik, ema ja õde oskavad samuti väga hästi maalida ja joonistada, aga ma tundsin, et mul endal ei ole see pool nii tugev.  Otsisin pikka aega sobilikku väljundit ja selle äratundmise leidsingi fotos, klikk tekkis õige ruttu.  Oma isikliku kompakti kaamera ostsin peale esimese poja sündi pea 10 aastat tagasi. Praeguseks on mul enam-vähem oma stiil välja kujunenud – armastan pildistada portreesid, fragmente, tihti ebatraditsioonilisi asju, vaatan palju värvide ja tekstuuri kooskõla. Minu jaoks ei pea fotol olema kõik hästi ilus, sest ilu on üldse väga subjektiivne mõiste, hoolimata sellest, et olen visuaalne esteet. Pigem loeb ehedus ja ausus.

Ma ei ole fotograafiat kunagi õppinud, vaid hoopis Tartu Ülikoolis ajakirjandust. Õige kiiresti tuli arusaamine, et reegleid tuleb enne põhjalikult tunda, kui neid rikkuma hakata, seega harisin end enne tehniliselt. Fotode ülesehitusel on alati oma universaalne loogika, isegi kui esmasel vaatamisel seda näha pole.

Praegu töötan vabakutselise fotograafina ja olen fototoimetaja feministlikus  ajakirjas sugu:N. Meie autorite kirjastiil on hästi mõnus ja neid lugusid on ka hiljem nauditav lugeda. Praeguses üksikemadeskandaalis soovitaksin Eesti Naisliidul kindlasti lugeda Merili Metsvahi lugu naiste positsioonist Eesti lähiajaloos, need teadmised võivad neile tulla täieliku šokina. Minu jaoks on oluline, et visuaal ja foto töötaksid ka eraldiseisvana, oleksid piisavalt tugevad ja iseseisvad ka ilma tekstist. 2016. aastal sai meie sugu:N Eesti disainiauhindade jagamisel tüpograafia eest kulla (AKU Collective).

Ka konkursi võidufoto Valli Lember-Bogatkinast oli tehtud pikema portreeloo jaoks samasse ajakirja, mille üle on mul eriti hea meel. Mäletan, kuidas see pildistamine toimus. Mu pooleaastane poeg roomas ateljees maalimistarvete vahel ringi nagu väike tolmulapp. Valli oli rõõmus ja tema olekust oli selge, et inimene oskas oma elu elada nii, et tal ei jäänud ilmselt midagi tegemata. Pool aastat pärast selle foto tegemist lahkus ta 94-aastasena meie hulgast.

VÕIDUFOTO Portrait of a painter Valli Lember Optilised emotsioonid

Võidufoto Valli Lembe-Bogatkinast

Igal juhul hea tunne on. Võitis päris portree. Ja natuke nagu austusavaldus ka imelisele kunstnikule.

Millised on Sinu lemmikžanrid?

Tänavafotograafia ja dokumentalistika lai spekter on kõige südamelähedasem. Fotode juures on oluline aegumatuse tunnetus. Ma pildistan ka portreesid ja teen moeseeriaid. Mind inspireerivad moeloojad ja stilistid, kes ei liigu trendides, vaid on oma tunnetuses alati ajast ees, sest siis tuleb päriselt äge tulemus.

Ma pildistan ka pulmi. Pulmadega on alati tore see, et mind võetakse väga kiiresti omaks ja valdavalt ei ole tegu kliendi-töötaja suhtega, vaid olen rohkem nagu kauakadunud sugulane kaameraga. Viimasel paaril aastal olen pildistanud pulmi ka erinevates Euroopa riikides, enim on meelde jäänud esimene pulmapildistamine väljaspool Eestit ühes pisikeses Portugali mägikülas. Läksin sinna pruutpaari kutsel terve perega. Külalised olid kõik majutatud külaelanike majadesse ja ärkasime hommikul, väljas 30 kraadi sooja, sidrunid ja arbuusid kasvasid aias nagu pildiraamatus. Lõime terve perega ettevalmistustes kaasa, laps lõikas lilli ja kaasa tassis asju.  Vahepeal hüppasime jooksuga basseini. Kõik sellised asjad loovad pildistamiseks väga soodsa õhustiku.

2015. aastal viisin koostöös „Ma Armastan Aidata” annetusplatvormi meeskonnaga läbi pooleaastase fotoprojekti, pildistades üle 40 heategevusorganisatsiooni ja nende tegemistega seotud inimesi üle Eesti. Pildistamas käisin koos oma poja Lauritsaga, kes osutus väga efektiivseks inimeste avajaks. Sellest sündis suur fotonäitus, mis 2016. aasta suvel oli väljas Tammsaare pargis ja seejärel läks mööda Eestit rändama. Tahtsime, et sõnum aitamise olulisusest jõuaks vahetult inimesteni, seetõttu tõime selle kunstisaalist välja avalikku linnaruumi.

Milline on hea foto?

Fotol peavad peale tekkiva tunde olema mingid reeglid. Kui on lihtsalt keegi rõõmustav inimene või ilus makropilt liblikast kleidil, aga puuduvad fotogeenilised lisategurid nagu hea värvigamma, balanss teiste fotol olevate elementidega, mingi sügavus või niidiots, et seda ise edasi juurde mõelda, siis see minu jaoks ei tööta. Lihtne on teha fotot  stiilis „mina siin” või „tšau, meie siin”, aga püüda pildile mingi sügavus on minu jaoks palju põnevam. Seda ma jälgin huviga alati ka teiste töödes.

Milliste fotograafide töid armastad ise jälgida?

Eesti kontekstis meeldivad mulle fotograafid, kes pildistavad kas hobikorras või on ise laiemalt interdistsiplinaarsed loomeinimesed. Neil säilib värskus nägemisel. Toomas Volkmann, Tanel Veenre, Woland. Dokumentalistid Annika Haas, Birgit Püve. Väga andekad on ka Rene Piirkop, Rait Tuulas, Maxim Mjödov , Tarmo Virves, Gabriela Liivamägi. Stina Kase, kuigi teda kopeeritakse kohutavalt palju, erineb oma siiruses ja nägemises ikkagi alati väga selgelt. Laiast maailmast on hetkel Juhan Kuusi vaimustus, kes siiski on paradoksaalselt eestlane. Ta kinnitab mu arvamust sellest, et erakordse loomingu taga on erakordne või väga huvitav  inimene. Tim Walker on ka jälle päevakorda tõusnud. Vanadest klassikutest Sarah Moon. Meeldib ka pressifotograaf Sebastian Salgado. Hiljuti avastasin New Orleansi fotograafi George Dureau, kes elas ja pildistas vahetult ja teravalt gay-elustiili, inimesi ja olukordi. Pikka aega oli eeskujuks Anton Corbjin.

Laiemalt ikkagi inspireerib andekate inimestega loomeskeene ja muusika, Eestis on seda väga palju. Reval Denim Guildist Tommy Cashini välja.

Mida tähendab Sulle kui kunstnikule tunnustus?

Mind inspireerivad valdavalt erinevate loomealade inimesed, seega on minu jaoks alati olnud kõige suurem tunnustus hea tagasiside sarnase tajuga inimestelt, kelle loomingut ma ise imetlen.  Ma pole kunagi tundnud vajadust endale reklaami teha ja usun, et kui teed oma asja korralikult ja panustad oma energia välise asemel sissepoole, leitakse sind varem või hiljem üles. Ilmselt võib see olla ka põhjus, miks mu nimi on üsna tundmatu. Mu üsna omapärane käekiri ei pruugi kõigile sobida ja see on ka täiesti okei.

Ideaalis võiksid töö ja reisimine olla ühendatud, uued keskkonnad hoiavad vaimu ja nägemise kõige paremini värskena. Ma olen selles osas tüüpiline dokumentalist, mulle meeldib üldiselt mitte väga sekkuda, vaid jäädvustada. Pigem introvertse inimesena on neid jäädvustatavaid olukordi, keskkondi ja inimesi väga äge läbi elada.  Kuna igas meediumis valitseb kohutavalt suur üleküllus, siis tahaksin pakkuda teistele sama, mida ise alati eeldan teistelt – mitte raisata teise inimese väärtuslikku aega või risustada kellegi ruumi tarbetu informatsiooniga.  Ma arvan, et igaüks, kellele on antud võimalus sõna võtta, olgu siis kirjas või pildis, võiks seda kasutada eesmärgipäraselt.

Kuhu liigub fotograafia kui valdkond?

Mulle tundub, et fotograafia tervikuna liigub praegu teatud mõttes mingisse surnud punkti, inimestel on vaja aina teravamaid elamusi ja praegune videote võidukäik on alles algus. Teistpidi on visuaalne üleküllus juba ammu nii suur, et keskmine meediat tarbiv inimene ei olegi võimeline sisuturunduse ja mitte-sisuturunduse vahel normaalselt orienteeruma. Mõneti põnev aeg nägemaks, kuhu see kõik välja jõuab.  Aga see jällegi ei puuduta ainult fotograafiat, vaid on osa suuremast pildist, kus meie ühiskond hetkel viibib.  Tugeva foto pluss on muidugi, et 80% lubab ta endale sobiva loo juurde mõelda.  Et ta sobib hea kujutlusvõimega inimestele.

Fotokunsti tähendus on varasema aja ja eelmiste põlvkondadega võrreldes paratamatult muutunud. Varem sidus ta rohkem maailma eri nurki, ideid ja sündmusi, nüüd on rohkem eralõbu.  Muutused kultuuri- ja ühiskondlikus ruumis andsid palju huvitavat materjali pildistamiseks kõikjal maailmas. Annavad siiani, aga meediumid on muutunud.  Nüüd on inimesed jõudnud paljuski konstrueeritud probleemidega teatavasse mugavustsooni ja see pole enam pildistamiseks nii huvitav aines. Lääne ühiskonnas on üldises plaanis elu tumedamad varjundid taunitud ja need jäetakse paljuski välja, sest kõik peab olema alati hästi positiivne. Euroopast väljaspool käies leiab hoopis teistsuguse pildistamiskogemuse. Hiljuti Vietnamis käies sain heas mõttes kultuurišoki. Kui siin eelistavad inimesed lasta end pildistada pigem üleslöödult ja vanemad inimesed häbenevad tihti oma kortse või tagasihoidlikke elamistingimusi, siis seal oldi hoopis teistmoodi. Hea meelega lasti täiesti võõral inimesel end jäädvustada oma loomulikus keskkonnas.

Mida Su looming teistele räägib?

Ma arvan, et kõige olulisem on ilmselt aususe moment. Siinkohal ma ei mõtle, et vistrikku ei võiks ära võtta, vaid midagi muud. Ma töötlen pilte küll, keeran vajaduse korral päris palju värve, et sõnumit paremini edasi anda. Stseeni „Naine toolil” on vähemalt 100 variandis võimalik üles pildistada. Töösse peab jääma sinu enda jaoks oluline väärtus, mis töötab ka ilma kontekstita. Tahaksin, et inimesed ei kardaks nii palju tumedamat poolt, kurbust või nukrust, raskemaid emotsioone väljendada. Need mõlemad poolused on elus olemas ja peavad olema tasakaalus. Kui keskenduda ainult rõõmu väljanäitusele, siis jääb suur osa emotsioonidest kogemata.  Kuigi viibin kaamera taga, olen kunagi modellina kaamera ees kogu edevuselaada läbi teinud. Loen end rohkem kunstnikuks kui fotograafiks, sest rikun päris palju reegleid. Väljendan end läbi fotomeediumi.

Tehnika või silm?

Hea tehnika kindlasti aitab palju kaasa, aga hea fotograafia aluseks on ikkagi teatud tüüpi nägemisvõime. Eristab see, et sa suudad teha hea pildi ka ilma igasuguse ilutiimita või huvitava sündmuseta. Pildistada saab väga edukalt ka „seebikarbiga”, tuleb lihtsalt pihta hakata, mitte kallist tehnikat kokku osta. Ma soovitan algajatel alustada mõne fiksobjektiiviga ja unustada ära kõik suumid. Nii pead töötama sellega, mis sinu ees on, ja õpid olemasolevaga kadreerima.  Samuti on hea viis harjutamiseks pildistamine filmile – kuna kaadrid on piiratud, siis peab ette mõtlema ja ei saa päris torust tulistada. Üldse ei maksa lähtuda trendidest, raamid, udufiltrid jmt tuleks üldiselt jätta rahule. Less is more mentaliteet  kehtib väga edukalt ka fotograafias.

Irise tegemisi saad jälgida
www.iriskivisalu.com
https://www.instagram.com/olympiik/
https://www.facebook.com/iriskivisaluphoto/

Lisa kommentaar