Pliiatsite käskijanna

Kätlin Kaljuvee on äärmiselt soe ja armas inimene, kes ei suuda elada paberi ja pliiatsita. Joonistamine on tema kutsumus, töö ja hobi. Lisaks valmistab ta pisut müstilise maiguga illustratsioone moeajakirjadele ning kui aega üle jääb, tegeleb ka moeloomisega. Vestleme Kätliniga sellest kõigest lähemalt.

kaljuvee Pliiatsite käskijanna

Foto: Erakogu

Kuidas jõudsid illustreerimiseni?

Mulle on lapsest peale kogu aeg väga meeldinud joonistada. Illustratsioonide tegemine sai alguse kooli ajal, oma viis aastat tagasi. Läksin vahetusõpilasena Pariisi, kus õppisin üht-teist juurde graafilise disaini valdkonnast. Omandasin uusi nippe ja sain julgustust, tegelemaks sellega ikka edasi. Rõhutati oma stiili hoidmist ja mustvalgelt joonistamist. See meeldis neile ja olen siiamaani seda teinud ning arendanud. Tulin tagasi, lõpetasin kooli ja läksin Indiasse. Sealt sain jällegi omad mõjutused kaasa – mind hakkasid inspireerima ornamentikaelemendid ja mustrid.

Sellist hetke, mil ma pole üldse illustreerimisega tegelenud, polegi vist olnud. Ma ei tegele sellega küll kogu aeg, kuid aeg-ajalt olen loonud illustratsioone ajakirjadele ja Montonis ka printe ning tikandeid kujundanud. Olen enda jaoks püüdnud joonistamist elus hoida. See on üks asi, millega ma tahan tegeleda, mis on minu jaoks see õige.

Kas oled viimasel ajal tegelenud ka moeloomisega?

Moedisainimisega tegelesin Montonis, hetkel olen lapsega tööst puhkusel ja keskendun illustreerimisele. Montonist sain palju uusi kogemusi ja oskusi maailma teistmoodi näha. Kui varem olin 100% boheemlane, siis enam ma seda kindlasti ei ole ja arvan, et see on pigem hea, või kuidas?

Hetkel küll alles unistan päevast, mil saan oma isikliku kollektsiooniga välja tulla ja väga ei kiirusta selle mõtte teostamisega.

Eks selleks ole ka hea põhjendus. Viimased poolteist aastat on Kätlin täiskohaga tegelenud pisitütar Rebekkaga.

Kui elasin üksi, ei taibanud ma nii selgelt, mida tähendab aja mõiste. Nüüd on aeg omandanud minu jaoks uue tähenduse – pean oskama seda hästi jagada, et saaksin oma loominguga tegeleda. Mul on aeg, mil töötan lapsega ja olen perega; aeg, mil töötan iseendaga; aeg, mil ma magan. Selline on mu elu hetkel ja mulle täitsa meeldib see. Mul pole sellist tunnet,  nagu raiskaksin aega. Ma arvan, et see panebki inimese tööle – kui on vähe aega, kasutad seda maksimaalselt. Minu puhul oli lapsesaamine kui rusikas silmaauku. Tõsiselt, see tuli mulle väga palju kasuks oma isiklikus arengus, et ma oleksin veel aktiivsem, virgem ja produktiivsem. Kui ma varem unistasin palju, siis nüüd pigem tegutsen. Mõtlen vähem ja teen rohkem. Ühel päeval elu lihtsalt muutus ja see on päris tore. Kuigi nii elada pole lihtne, ongi see elu võlu!

Ehkki sellest on juba mõned aastad, oleks lugejail kindlasti põnev teada, kuidas Sa Indiasse praktikale sattusid.

Indiasse läksin praktika korras tööle Aiesec organisatsiooni kaudu 2006. aastal. Nad organiseerisid mulle seal töökoha, olin moedisainer. Töötasin firmas, mis tegeles tekstiilide, patjade, padjapüüride ja muu sarnase Euroopasse tootmisega. Sinna saabus tohutul hulgal vanu sarisid, mida nad ümber töötlesid ja nendest patju tegid. Minu ülesanne oli sarid läbi selekteerida, valida välja parimad mustrid ja need ümber joonistada. Hiljem kasutati neid mustreid vabriku padjatikandite juures. Lisaks valmistati vanadest saridest patju ja kardinaid. Juba siis oli recycling tehtav ja müüdav.

Kas Indias puutusid kokku ka india moejoonistusega?

Sellist moejoonistust nagu meil ma seal ei kohanud. Ehkki tegelikult on moejoonistus Indias olemas küll, lihtsalt oma seal oldud aja jooksul ei puutunud ma sellega kokku. Mina nägin hoopis seda, kuidas catwalki modell lõigati ajakirjast välja ja käsitleti seda kui moejoonist. Puutusin seal kokku sarimustrite ja ornamentide joonistamisega, mis oli hästi huvitav.

Milline on eredaim mälestus Indiast?

Millegipärast on mul üks hirmuäratav mälestus, mis kohe esile tükib, ehkki mulle tegelikult meeldis Indias.

Pärast praktika lõppu reisisin üksinda Kerala osariigis. Eelnevalt olin juba pikalt mööda Goa rannikualasid matkanud ja ookeaniveega harjunud, nii et olin julge laintesse hüppama. Kuni ma ühel päeval Keralas üksinda olles vette hüppasin nagu pingviin ega arvestanud sellega, et võib-olla kahemeetriste lainetega vette minna pole väga tark tegu. Loodusjõud tõmbasid mind endaga kaasa, ma pääsesin sealt vaid hirmu väel ja imekombel. Inimesed rannas ei näinud minu uppumist, lained olid tugevad ja viisid mind kaasa. Olin juba kindel, et sellega on kõik läbi, aga järgmisel hetkel avastasin siiski, et mulle on antud veel üks võimalus ja kui ma sealt sõna otseses mõttes välja roomasin, käis kogu elu mu silme eest läbi. Ühtäkki leidsin end ikka veel elus olevat. Olen selle üle väga õnnelik, et mulle on antud võimalus olla. Spirituaalsemaks see mind ei muutnud, kuid see tuleb mulle aeg-ajalt meelde ja siis ma mõtlen, et mu mured on tühised – põhiline, et ma olen ikka olemas!

Üks naljakas lugu on mul ka. Varem polnud mul mingit ettekujutust, mida India endast kujutab. Mäletan, kui kohvrit pakkisin, võtsin miniseeliku kaasa. Mu hea sõbranna küsis selle peale, kas olen hull või, mida ma seal miniseelikuga teen. Sinna jõudes sain aru, et seal ei saa ma seda miniseelikut mitte kunagi selga panna. Siis osutusid olulisiks hoopis teistsugused riided, pigem tundsin end mugavalt salwaris (salwar kameez – tuunikast, pükstest ja õlasallist koosnev traditsiooniline komplekt) või kurtas (tuunikalaadne särkpluus), india naiste traditsioonilistes rõivastes. Sari ma ei kandnud, kuna see on abielunaise rõivas ega olnud soositud vallaliste kandjate seljas. Ehkki leian, et sari on hästi ilus ja mul on neli või viis sari kodus, paar neist kaunite tikanditega, ei usu, et ma neid kunagi kandma hakkan. Pigem vaatan ja mõtlen sellele, et olen nii kaugel käinud.

Tulles tagasi tänapäeva: kas Sulle pole veel tehtud pakkumist mõnd raamatut illustreerida?

Raamatu illustreerimine on olnud algusest peale üks mu lemmikideedest, see on nii kaunis romantiline mõte. Mida siis veel teha, kui mitte raamatuid illustreerida?! Mulle ei ole veel tehtud pakkumisi illustreerida raamatuid, kuid tervitaksin meelsasti mõtet mõnes sellises ettevõtmises kaasa lüüa.

Küll võib minu illustratsioone ja printe leida paarist moe- ja tekstiiliraamatust, mis on välja antud Saksamaal – “Great New Fashion Design” ja “New Textile Design”. Kahjuks neid Eestis ei müüda. See, et minu tööd sinna sisse valiti, oli meeldiv üllatus.

Kätlini illustratsioonidel figureerivad psühhedeelse maiguga maailma müstilised tegelannad. Pliiatsijooned põimuvad ühest teise, moodustades omaette eksisteerivatest kujunditest hoopis uue mulje.

Kust ammutad oma illustratsioonideks inspiratsiooni?

Inspiratsiooni leian peaaegu kõikjalt. Lisaks lille- ja loomateemadele olen viimasel ajal saanud inspiratsiooni putukatest või allakukkuvaist lennukeist. Samuti meeldib mulle oma joonistustes kujutada looduse, inimese ja masina suhestumist. Tihtipeale võib olla inspireerivaks muusika või mõni koht, kuhu satun.

MarinSild KK Pliiatsite käskijanna

Foto: Marin Sild

Millele joonistades mõtled?

Enamasti mõtlen sellele, mida kujutada tahan, ja nii mõtetes edasi liikudes jõuan ka selguseni, milline saab olema lõpptulemus. Mõnikord tean kohe, mida tahan näha lõpptulemusena. See oleneb täiesti tujust, kuidas oma mõtetes liigun. Tihtipeale arutlen endamisi ja vaatlen üldist kompositsiooni mõeldes, kas lisada midagi või hoopis ära võtta. Juhtub ka nii, et ma ei ole rahul mõne detailiga ja leian, et kogu töö tuleb ümber joonistada, kuna ebasobiv detail rikub pildi. Kui tuleb kõver joon, peab samuti uuesti alustama. On juhtunud, et viskan üldse töö prügikasti, kuna alguses mind inspireerinud teema ei tundu enam üldse nii hea ja alustan joonistamist otsast peale. Joonistamine on keeruline protsess.

Joonistamisoskus ei olene ainult sellest, kas ollakse andekas või mitte, ehkki andekus tuleb alati kasuks. Eelkõige on määravaks oskus analüüsida, vaadelda oma tööd kui tervikut. Oskus näha vigu iseenda töös, vaadelda detaile ja vallata tehnikaid. Ja mis peamine: joonistamisega tuleb pidevalt tegeleda – nagu näiteks klaverimängugagi. Olen pikka aega klaverit õppinud, kuid nüüdseks pole juba üle kümne aasta sellega tegelenud, nii et see on päris unustusehõlma vajunud. Kui ühel päeval jälle klaveri taha satun, on mu käed ilmselt esialgu nii kinni, et ma ei saaks heliredeligagi hakkama. Sama on ka joonistamisega. Ma ise loodan, et ühel päeval saan taas klaverimängu ellu äratada – siis, kui selleks on õige aeg…

Oled varemgi läbi viinud moejoonistuse workshope ja kursusi.

Andsin EKAs paar aastat moejoonistamist ja nüüd on tulemas päris oma kursus, kus ma õpetangi oma maailmast kokku korjatud kogemusi ja endapoolseid katsetusi selles valdkonnas.

Juunis leidis aset mu esimene moejoonistuste workshop. Ma ei teadnud, millised inimesed sinna tulevad ja kui palju nad moejoonistamisest teavad, kas  on üldse kunagi joonistamisega kokku puutunud või on lihtsalt huvilised. Seega oli kursuse eesmärgiks valmistada lihtsalt üks lahe moejoonis, et kõik saaksid sellega hakkama, mitte ainult need, kes on varem joonistamist õppinud.

Mis me seal siis tegime? Tutvustasin lühidalt moejoonistuse ajalugu, kust see tuleb ja mida  tähendab. Seejärel õpetasin, kuidas saab väga lihtsate vahenditega joonistada moodi ja teha seda nii, et lõpptulemus jääb ilus ja põnev. Kõik said joonistamise kogemuse ja näpunäiteid omandatud oskuste iseseisvaks arendamiseks.

Oktoobris algaval kursusel on sellest erinevalt moejoonistus ja illustratsioon täiesti omaette kursusteks komplekteeritud. Moejoonistuses tegeleme inimese joonistamisega: keha ja riiete, liikumise kujutamisega, proportsioonidega, kottide ja aksessuaaridega jne – kõige inimesega seotuga. Illustratsioonikursus on seevastu rohkem loominguline lähenemine ja vaatepilt maailmale. Ma arvan, et see on ka põnev. Kui moejoonistus on pigem praktiline ja annab uusi teadmisi ning hea põhja inimese joonistamises, siis loominguline illustratsioonikursus on seotud kõigega: kust on võimalik inspiratsiooni leida, kuidas seda talletada, paberile panna ja lõpuks kasutada illustreerimisprotsessis.

Olen avastanud enda jaoks hea tehnoloogia joonistama õppimiseks. Olen ise seda praktiseerinud ja tohutult edasi arenenud. Ka seda õpetan kursustel ja räägin läbi oma kogemuse.

Lisa kommentaar