Haistmine on kõige kummalisem kõikidest aistingutest, seda ei saa mõistusega kontrollida ega kuigi hästi seletada. Ürgsetest aegadest pärit and, mille imepärased kasutusvõimalused me evolutsioonituhinas ära unustanud oleme.
Elutähtis aisting
Tsivilisatsioon pole mitte alati ja üksnes edasiviiv jõud, vaid nii mõnigi kord looduse poolt antut köndistav ja degenereeriv. Nii ei oska tänapäeva inimene sellise geniaalse võimega nagu lõhnade tundmine enam suurt midagi peale hakata. Haistmise ürgne tähendus on meie jaoks kaotsi läinud.
Lõhnade täpne tajumine ja eristamine kui ellujäämise ja soojätkamise vältimatu eeltingimus on oma tähtsuse kaotanud. Sellest, kuidas võis lõhnamaailm mõjutada meie esivanemaid, saame aimu vaid siis, kui suudame või oleme sunnitud välja lülitama kõik teised meeled.
Haistmine ja maitsmine arvatakse olevat vanimad aistingud – just nende abil said primitiivsed elusolendid aimu, mis on söödav ja mis ohtlik. Oletatakse, et aju vanim piirkond – limbiline süsteem – on kunagi välja arenenud just lõhnaretseptoritest. Paljudel loomadel on see osa ajust endiselt kõige rohkem arenenud, seevastu homo sapiens on seadnud esikohale hoopis ratsionaalse mõtlemise.
Päris kõike ei ole me siiski unustanud – või õigemini, pole meie aju unustanud – näiteks teatakse, et inimene on alateadlikult võimeline eristama roheliste aedviljade lõhna ka siis, kui seda on õhus ainult 1 osa miljardi kohta – see on reliktne jäänuk ürgaegadest, mil rohelised taimed tähistasid esmast toiduallikat.
Kui kuulmine ja nägemine on füüsilised aistingud, siis maitsmine ja haistmine on keemilised. Lõhnamolekulid tungivad reaalselt ninna ning muutuvad seal lõhnaks. Ja üheks lühikeseks hetkeks muutub imetilluke osa meie organismist selleks, mida me haistame.
