Mis meie peas toimub?
Ükskõik, kas me nuusutame lille, kõnnime männimetsas, piserdame parfüümi või koorime apelsini, tungivad meie ninaõõnde lõhnamolekulid. Seal, ninaõõnes, asub meie haistmiselund – lõhnaepiteel -, mille moodustavad lõhna vastuvõturetseptorid ehk haistmisrakud (inimesel on umbes 40 miljonit haistmisrakku – võrdluseks Saksa lambakoer, kellel on 2 miljardit haistmisrakku).
Muuhulgas on teada saadud, et erinevalt teistest närvirakkudest on lõhnaepiteeli moodustavad neuronid ainsad, mis võimelised end taastootma – uurides neid, loodavad teadlased leida abi ajukahjustuste tagajärgede parandamiseks.
Haistmisrakkude külge kinnituvad miljonid mikroskoopilised "karvakesed" (cilia), millega ärritus ehk lõhn "kinni püütakse". See on ka kõik, mida täpselt teatakse, edasine baseerub vaid oletustel. Nii ei teata päris täpselt, mis nimelt põhjustab haistmisrakkude reaktsiooni – see võib olla lõhnamolekuli suurus, kuju või elektriline laeng.
Protsessi mõistmist raskendab ka asjaolu, et erinevad neuronid võtavad vastu erinevaid lõhnasignaale. Kui lõhnaretseptorid on hõivatud ühe kindla lõhna vastuvõtmisega, siis kuni selle lõhna molekulide täieliku kadumiseni me seda konkreetset lõhna ajutiselt ei tunne (siit tuleneb ka põhjus, miks me ise oma parfüümi tunda ei suuda).
Edasi saadetakse lõhnasignaal otse edasi haistmiskeskusesse, mis asub ajus nina kohal, ning sealt edasi otse aju limbilisse süsteemi. Limbiline süsteem on paik meie ajus, kust saavad alguse kõik emotsioonid, kujutlusvõime ja alateadvus. Siin reguleeritakse und ja ärkvelolekut ning määratakse meie vajadused – toit, turvalisus ja seks.
Just seepärast on lõhnad võimelised meis tekitama nii jõulisi tundeid, sütitama iha või, vastupidi, ülimat vastumeelsust, aga ka hirmu (vere lõhn) ja igatsust. Limbiline süsteem on ühtlasi ka mälu pesitsuspaik.
