Tartus Antoniuse Gildi majas oma ateljees võtab meid soojalt vastu Hanna Korsar. Kohtumisel Hannaga kaob võõristus kohe, kuna sombune augustipäev, mil meie vestlus aset leidis, muutus soojaks ja päikseliseks just tänu tema säravale isikule.
Oma suurimaks eeskujuks ja mõjutajaks elukutse valikul peab Hanna oma ema. "Mäletan, kuidas lasteaiapidudel olid mul kõige uhkemad kleidid, kuna mu emale nii väga meeldis mind ilusti riidesse panna, samas kui teistel lastel olid kõigil ülilühikesed ja igavad kleidikesed," meenutab Hanna.
Selline ilusate riiete keskel elamine pani Hannat juba kooliajal osa võtma ka teiste riietamisest. Koos sõbrannadega osaleti Tartus toimunud Moekeselgi, kus pälviti tunnustus kõige terviklikuma kollektsiooni eest.
Ehkki sellest ettevõtmisest rääkimine paneb praegu Hannat muigama, jäi tüdrukute koostöö žüriile meelde aastateks.
SuperNoova konkursi võit 2001. aastal oli aga see, mis kaalukausi kindlalt rõivakunsti poole kallutas. "Siis sain aru, et see on tee, mida pean edasi minema," ütleb Hanna. Meenutades toonaseid sündmusi, tundub Hannale, et SuperNoova võit on elu oluliselt lihtsustanud. Ehkki talle ei meeldi kellegi sildistamine sugulussidemete või saavutuste järgi, leiab ta, et selle konkursi võitja tiitel muudab teda nii mõnegi inimese silmis usaldusväärsemaks, sest SuperNoovat teatakse ja küllap selle võitja siis ikka on ka keegi.
Hanna peab end täielikuks Tartu fänniks, vaatamata sellele, et suur hulk sõpru on pealinna kolinud ja tedagi kaasa kutsunud. Hanna aga naudib Tartut, kus ateljeesse jõudmiseks peab ületama vaid ühe suure sõidutee ja kus saab liikuda jalgsi. Ta tunnistab, et oluliseks teguriks, miks ta valis Tartu Kunstikooli tekstiilieriala oligi just see, et nii sai pikendada võimalust töötada koos emaga ja olla veel kodus. Eriala valik paneb teda juurdlema selle üle, kuidas siis oleks end õigem nimetada ja leiab, et rõivakunstnik on tema jaoks sobivaim. Samas lisab kiiresti, et visiitkaardile ei paneks ta aga üldse ametinimetust. "Las olla lihtsalt Hanna Korsar. Kes teab, see teab," naerab ta.
Lisaks rõivaste loomisele on Hanna teinud ka stilistitööd. Ise tunneb ta, et need kaks asja otsekui tasakaalustavad teineteist. Kuna stilistitöö on kiire ja nõuab taustauuringuid, siis vaikne omaette rõivaste kallal nokitsemine on hoopis rahulikum. Üheks huvitavamaks tööks peab Hanna Soul Militia plaadile kujunduse loomist. "Tuli end kurssi viia kõige selle muusikaga ja arvestada, et kui mina pakun välja velvetülikonna, siis sinna juurde pannakse veel nokamütsid ja seotakse ka rätikud pähe," meenutab Hanna.
