Renee Altrovi kaamerasilm on jäädvustanud kõnekaid fotosid inimestest ja asjadest, kütkestades vaatajaid kord oma sügavuse, siis jälle lihtsusega. Elutruude emotsioonide kõrval troonivad nutikus ning läbimõeldus. Tartu Kõrgema Kunstikooli lõputööks valis Renee demonteerimise: ta võttis pisikesteks tükkideks enda elus olulisel kohal olevad asjad. Vaata lähemalt.
Millal ja millega fotomaailm Sind ära võlus?
Kui ma nüüd õigesti mäletan, olin 11- või 12aastane, kui oma esimese kaamera ostsin. Kogusin pikalt, kuni lõpuks endale Hobby Hallist ühe seebika tellida sain. Pildistamise juures võlus mind tõsiasi, et sain lõpuks ISE pilte teha, jäädvustada ENDA mälestusi. See kaamera on mul senini ilusti kapis alles.
Mingist hetkest tuli paariaastane paus, aga kui ma umbes 17aastaselt sõbra käest Zeniidi ostsin, teadsin kohe, et fotograafia on minu teema ja ma tahan sellega kuhugi ka jõuda.
Kuidas kirjeldad enda kui fotograafi käekirja?
Pürgin lihtsuse ja puhtuse poole, kuid vahel lasen asjadel minna nii, nagu nad minna tahavad. Liigne kontroll võib tihtipeale saatuslikuks saada, aga peab oskama õigel hetkel õigeid liigutusi teha, et käekiri säiliks.
Keda või mida on kõige inspireerivam pildistada?
Inimesi pildistan kindlasti kõige meelsamini. Inimest saab enne ja pildistamise ajal nii-öelda voolida nagu plastiliini, et saada just see pilt, mida soovid. Keegi ütles kunagi, et mööblit on kõige lihtsam pildistada, kuna ta on sama näoga ka kolm tundi hiljem pärast stuudiosse toomist. Tööna võib mööblit lõputult pildistada, aga midagi erilist see hingele ei paku.
Räägi oma lõputööst.
Oma lõputöös ma uurin, kuidas meie tajud registreerivad ja salvestavad korda füüsilises ning vaimses ruumis. Miks nad meile vajalikud on ja mis on nende väärtus üleüldises elus. Uurin, millised faktorid võivad olla meie tajumistele takistuseks ja millised soosivad.
Praktilises töös pildistasin fotoseeria, mis toob selgesti eristatavalt välja inimese kolm
tajuruumi: üldise, grupiviisilise ja individuaalse. Kirjalikus osas räägin ka sellest, kuidas
vaataja saab tänu eelnimetatuile minu piltidega suhestuda.
Lõputöö arenes välja ideest, mis võitis noore kunstniku stipendiumi: räägin oma lapsepõlve lemmiktegevusest ehk asjade demonteerimisest. Tegevust uuesti läbi elades tuvastan demonteeritavate objektidega tekkivaid emotsionaalseid reaktsioone.
Pärast kahte näitust ja suurel hulgal tagasisidet võin julgelt öelda, et töö iseloom on väga personaalne ning paljud inimesed (enamasti mehed) jagavad minuga selles suhtes sarnast lapsepõlve. Inimesed näevad mu piltides erinevaid lugusid ja mitmekülgsust ning tänu sellele ei jäta enamikku see fotoseeria külmaks.
Mis on Sinu senine suurim kordaminek fotomaastikul?
Kõige suurem kordaminek on arvatavasti see, et fotograafia mulle ikka veel pinget pakub. Saavutuste kohalt - sain selle aasta alguses 2012 Noore Fotokunstniku Stipendiumi. Stipendiumi raames sain oma esimese isikunäituse (mis ühtlasi on ka mu lõputöö) vormistada tippkvaliteediga ning esitleda seda neljas Eesti suuremas linnas.
Kuhu edasi?
Elu on näidanud, et tagasi ei ole mõtet väga palju vaadata; kui, siis ainult õppetundide meenutamiseks. Keskendun praegusele hetkele ja natuke edasi. Asjadele, mis mind praegu huvitavad ja mida ma praegu tahan teha. Nikel on selle kohta hea slogan: "Just do it!"
Renee varasemad tööd ja kontakti leiad www.reneealtrov.com
Loe lisaks
Meestekindage loojast Sille Sikmannist
Valgustidisainer Mario Kroonist
Tekstiilikunstnik Marju Nurgast
Kingadisainer Kadi Paasikust
