Reet Aus on väga omanäoline moelooja. Ta keerab kogu moetööstuse olemuse pea peale ja tekitab küsimusi, mida üks korralik ja eeskujulik disainer tekitada ei tohiks. Aga Reet teeb seda ja veel sellise energiaga, et võtab hinge kinni!
Reet Aus on ennast pühendanud taaskasutusele, eesmärgiga luua vanast riideesemest uus. Milleks visata kõik minema, mis kasvatab maailmas vaid mõttetut prügihunnikut, kui vana abil saab luua uut ja kõik on rahul: sina, kes said uue kuue ja maailm, kes jäi ilma prügist?
Oleks ju loogiline, et ühe moelooja jaoks on mood kõige olulisem osa elust. Reeda puhul tekib aga tunne, et tema jaoks on see absoluutselt teisejärguline. Jah, ta tegeleb moeloominguga iga päev, kuid mood pole eesmärk omaette, vaid kõigest üks osa millestki suurest. Samas piisavalt tähtis, sest ilma selleta jääks kogu idee sõnastus poolikuks.
Istudes pühapäeva õhtul jahedas Kultuurikatlas, ootasin põnevusega Reet Ausi kollektsiooni etteastet, sest selle aasta algusest jättis see sügava jälje. Kogu saal läks kottpimedaks, ihul hakkas veelgi kõhedam kui enne ja siis valgusid kummalised helid üle ruumi. Kuidagi tuttavlik oli see kõik ja valguse saabudes oli pilt selge: modellid on samad, ning ka lavastus paistis olevat sarnane.
Mida aeg edasi, seda imestunumalt jäin vaatama, sest lavastus polnud mitte ainult sarnane, vaid täpselt sama. Koht oli teine ja riided olid uued, kuid kogu etenduse hõng taaselustus aasta algusest.
On see Reeda nipp rõhutada veelgi taaskasutuse vajalikkust? Milleks luua midagi uut, kui vana oli väga hea? Võib-olla tõesti… Või tahtis ta veelgi rõhutada moetööstuse mööduvat tendentsi? Mood oli, on ja tuleb, aga inimene seal sees on tegelikult ikkagi sama, kes ta oli ka aasta alguses kaharaid seelikuid kandes ja sel aastal ratsapükstes. Me vahetame kesta, aga jääme seal sees kõigele vaatamata iseendaks. Truuks oma elu põhimõtetele ja eesmärkidele – kas nii?
Reet, ole hea ja anna aru…
