Minu jaoks peitub isikliku stiili võti aksessuaarides. Mu sõbrad räägivad mulle pidevalt, et mu ülisuured prillid ja käevõrude paarid on muutunud mu n-ö kirjutamata allkirjaks. Olen elu jooksul kokku kuhjanud massiliselt kotte, vöid, käevõrusid ja helmeid, ilma milleta tunnen end justkui alasti. Aksessuaare vahetades on võimalik kogu välimust radikaalselt muuta. Mulle meeldivad objektid erinevatest maailmajagudest, erinevatest ajastutest, kombineeritult minu sisetunde järgi. Ma ei pane oma rõivaid kunagi kokku suure vaevaga pingutades – ma ise vähemalt loodan seda –, lootes tulemuseks saada isemoodi ühekordse šiki. (Iris Apfel)

Iris Apfel on märkimisväärses vanuses aktiivselt tegutsev stiiliikoon. Kaheksakümne kaheksa aastasena peab ta loenguid ja konsultatsioone oma stiilinägemuse teemal.

Foto: Photobucket

Iris kasvas üles New Yorgis Queensi linnaosas vene rätsepa lapselapsena. Ta isa oli ekstsentriline dekoraator ja ema, kel oli annet sallide sidumisele, teenis kogu perekonna raha. Irise lapsepõlves palkas legendaarne sisekujundaja Elsie de Wolfe tema isa paigaldama peegleid Plaza hotelli sviitidesse. Oma isalt sai Iris külge kujunduspisiku ja ehkki ta omandas õpetaja hariduse, ei istunud see amet talle teps mitte.

Irise teekond moemaailma sai alguse juba kaheksaselt peegli ees riideid kokku sobitades. Esimest korda mõtles tulevane moekuninganna, et tal pole midagi selga panna, kui ema viis ta portreeks poseerima. Hoidja abiga valmis marlist miski Isadora Duncani stiilile sarnanev kostüüm. Sellele järgnes eluaegne improvisatsioon.

“Riietumine on loominguline protsess,” on Iris öelnud. Eriti peab ta lugu aksessuaaridest: “Tegelikult piisab vaid ühestainsast mustast kleidikesest, mida arvukate aksessuaaridega muuta, luues täiesti erinevaid looke”. Tema kollektsioonis on ehteid autentsetest kaheksateistkümnenda sajandi antiikehetest plastmasskulinateni.

Iris on tuntud kirgliku šoppajana, kes miksib omavahel kõrgmoodi kaltsukakaupadega, kaunistades kogu kremplit plastmassist ehete ja eksootiliste maade käsitööesemetega. “Küsimus pole mitte selles, palju raha kulutada, vaid hasardis, mida suudad n-ö üles kaevata. Mulle meeldib ringi hiilida ja kaevata. Ei ole üldse lõbus lihtsalt istuda ja vaadata asju, mis teised inimesed ette toovad. Mind huvitab kogu protsess. Asi pole selles, justkui oleksin riiete järele hull. Nipp seisneb eriliste asjade leidmises ja nende kokkupanekus. See ongi kogu lõbu.” Ta ütleb, et kaks tema suurimat annet on uudishimulikkus ning huumorimeel, mis on võimaldanud tal koguda niivõrd arvukas riiete ja aksessuaaride kollektsioon, et see lausa paiskub kappidest välja. Kuid ta elu ei koosne ainult šoppamisest: “Ma ei käi poodides tuhlamas kuigi tihti. Kui selle ette võtan, on see nagu ekskursioon.”

Ehkki Iris on alati olnud märgatav New Yorgi skeenel, on tema ainulaadset stiili hakatud ülistama alles viimaste aastate jooksul. Enne seda mõtlesid inimesed, et ta on lihtsalt üks hullumeelne daam. Võib-olla polnud maailm tema stiili jaoks lihtsalt valmis. Nüüd aga, ühes trendide muutumisega, on Iris Apfeli stiilipuhas eklektika järsku popiks saanud.

Iris leiab, et ta äkitselt saabunud kultusstaatus on väga naljakas. Omast arust elas ta vaid oma elu, kui New Yorgi Kostüümiinstituut tahtis talt mõningaid aksessuaare laenata. Siis tuli neil mõte ka ta riietekappi piiluda, mis oli kui Pandora salalaeka avamine, sest nende vaimustunud avastusretkel polnud enam lõppu. “Kõik mu kapid ja sahtlid tuhniti läbi ja aina ohiti. Lõpuks pidime ruumi tegemiseks mööblit liigutama hakkama ja ostma kümme stanget riiete riputamiseks.”

Apfel ja tema abikaasa Carl asutasid oma tekstiilifirma Old World Weavers (Vana Maailma Kangrud) 1950tel ja juhtisid seda pensionile minekuni 1992. aastal, mil nad firma maha müüsid. Firma tegeles muu hulgas antiiksete tekstiilide reprodutseerimisega. Selle aja jooksul osales proua Apfel mitmetes restauratsiooniprojektides, teiste seas ka USA Valges Majas üheksa presidendi valitsusaja jooksul. Abielupaar töötab tänaseni konsultantidena oma endises firmas, lisaks peab Iris loenguid oma stiili kohta, juhendab kuraatoreid oma näituste koostamisel ja peab aktiivset pensionipõlve New Yorgis ja talviti Palm Beachil Floridas. Tema ja ta abikaasa Carl on tuntud ka filantroopidena.

Tekstiilikompanii võimaldas Irisel palju reisida. Retkede jooksul külastas ta kohalikke turge ning aina täiendas oma kogu. Iris nägi “vana maailma lõppu”. “See oli aeg, mil inimesed kandsid kruiisilaevadel ülikondi ja Marrakeshi soukilt võis osta Calvin Kleini teksaseid otse tootjatelt,” meenutab ta. “Kui ei saanud omale couture’i lubada, võis soodsalt osta ainulaadseid näidiseid otse moemajadelt veel enne, kui keegi oli nende arhiveerimisest mõtlema hakanud.” Seda nippi kasutades on Irise garderoobi kogunenud arvukalt maailmakuulsate disainerite loomingut nagu näiteks Dior, Ricci, Saint Lauren, Lanvin jpt.

Iris pole kunagi olnud klassikaliselt ilus naine, kuid ta ise näeb seda hoopis plussina. “Kui oled ilus, ei pea Sa enda atraktiivseks tegemise üle pead murdma. Aeg on näidanud, et minu kooliaja ilusad tüdrukud muutusid keskikka jõudes täielikeks krõhvadeks. Nad olid alati hakkama saanud oma kena näolapi najal, nii et nad polnud pidanud endas mitte midagi arendama, näiteks olema huvitav. Kuid kui oled teatud omadustest ilma jäetud, pead puudujäägid millegi muuga tasa tegema.”

Irise eklektiline välimus ei ole kõrendlikult eemalseisev ega üleolev. Selles on südamlikkust ja lusti ning julgust oma sisemine “mina” teistele vaatamiseks välja riputada (Irise puhul: selga riputada). Juba tema ülisuured sõbralikud prilliklaasid vihjavad, et selle kandjas pole kübetki kõrkust. “Ma ei hooli sellest, mida inimesed minust mõtlevad. Õppisin selle ära väga ammu. Olin üheksateist ja elasin läbi väga traumaatilise kogemuse, õppides sellest, et lõpuks pean ma ikka iseendaga koos elama ja parem oleks seda teha õnnelikuna. Senikaua, kuni ma oma käitumisega kedagi, kellest hoolin, ei solva, ei vii endast välja oma ema ega abikaasat, teen seda, mida tahan. Ja kui teistele inimestele see ei meeldi, on see nende probleem, mitte minu.”

2005. aastal tutvustas New Yorgi Metropolitan muuseum esmakordselt Iris Apfeli erakordsele stiilile pühendatud näitust. “Rare Bird of Fashion: The Irreverent Iris Apfel” (“Haruldane moelind: Aukartusetu Iris Apfel”), mis osutus niivõrd populaarseks, et sellest sai rändnäitus, mis reisib mööda erinevaid Ameerika galeriisid. Viimati oli näitus üleval 17. oktoobrist 2009 kuni 7. veebruarini 2010 Bostoni lähedal Peabody Essex Muuseumis.

Väljapanek tutvustas enam kui 80 dramaatilist komplekti, kokku pandud Iris Apfeli garderoobist stiilikuninganna enda poolt. Kuna tegu on rändnäitusega, on üsna tõenäoline, et peatselt pakib see end lahti mõnes muus linnas. Ehk jõuab see kunagi meilegi… Näituse põhjal on koostatud ka raamat “Rare Bird of Fashion: The Irreverent Iris Apfel”, autoriteks Eric Boman ja Harold Koda.

Irise stiil sarnaneb kõike kokku miksivale Tokyo noorte tänavamoe Harajuku-stiilile, mida on jäädvustanud ajakiri Fruits, mis hiljem ka raamatuks saanud. Oma eklektilise kõrgmoe, teatraalsete aksessuaaride ja eksootiliste nipsasjakeste sobitamisega on vanadaam inspireerinud julgeid lahendusi moemaailmas.

88-aastaselt jätkab Iris energiast pulbitsedes endiselt moemaailma inspireerimist oma julge ja avangardistliku stiiliga, andes endast noorematelegi silmad ette. Oma trotsiva stiilsuse ja söakusega on proua Apfel inspiratsiooniks igale temavanusele naisele, mis sest, et mõned kipuvad teda tema julguse ja eneseväljenduse vabaduse pärast kindlasti hulluks pidama. Lisaks vanemale põlvkonnale innustab ta ka noori leidma just seda, mis endale meeldib, ja seda püstipäi välja kandma.

Pane Iris riidesse siit

Iris Apfel räägib oma stiilist