Moemaailma esileedi

Anna Wintour on naine, kellest on, mida kirjutada. Anna on nagu kõmulisuse kontsentraat, mida parema maitse ja ebameeldivuste vältimiseks on mõttekas enne kasutamist pisut lahjendada.

109005 050 e92ad0a0 Moemaailma esileedi

Foto: Scanpix

Anna Wintour on legend ja moeikoon, kes on samavõrd kardetud kui hinnatud, vihatud kui armastatud. Juba 19 aastat on see naine rangekäeliselt juhtinud Ameerika Vogue’i ning kujundanud selle maailmakuulsa magasini suuresti enda, so Anna Wintouri enda nägu.

Londonist New Yorki

Anna Wintor sündis 3. novembril 1949. aastal Londonis. Tüdruku sattumine ajakirjandusse polnud aga kuidagi juhuslik ega ettearvamatu. Nimelt oli Anna isa prestiižse väljaande Evening Standard toimetaja.

21aastaselt asus Anna tööle ajakirja Harpers & Queen moeosakonda. 1976. aastal jättis naine koduse Londoni seljataha ning asus tööle New Yorki Harper’s Bazaari moetoimetaja kohale. Naise tähelend võrratus, ent karmis moemaailmas oli alanud.

1983. aastal nimetati Wintour Ameerika Vogue’i loominguliseks direktoriks. Naise talenti nägid aga ka britid, kes palkasid Anna mõne aasta pärast Briti Vogue’i peatoimetajaks. Sellele amatikohale jäi ta pidama siiski vaid kaheks aastaks. 1988. aastal naases Anna Ameerika Vogue’i ridadesse ja seekord juba moeajakirja peatoimetajana.

Täna elab inglanna Manhattanil New Yorgis. Annal on seljataga abielu  David Schafferiga, kellega paaril on ka kaks ühist last: Charles ja Katherine. Abielu Davidiga lõppes 2000 aastal, pärast kuusteist aastat kestnud kooselu. Viimastel aastatel on Anna olnud seotud J. Shelby Bryaniga.

Anna kannab Paradat

Anna Wintouri nimi on kindlasti tuttav kõigile Vogue’i paadunud lugejaile ning muidu moehuvilistele. Eelmisel sügisel linastunud kõmulise filmi “Saatan kannab Pradat” (“The Devil Wears Prada”) järel kajas Anna Wintouri üheteistkümnetäheline nimi aga ka nende huulil, kes trendidest suurt ei pea, moodi silmaotsaski ei salli või üldse kõiksugu naisteajakirju rumalaks ning mõttetuks aja- ja raharaiskamiseks peavad. Miks nii? Sest just filmis nähtava range peatoimetaja Miranda Priestly (Meryl Streep) prototüübiks peetaksegi proua Wintouri.

Filmi aluseks oleva samanimelise bestselleri autor – Lauren Weisenberger – on läbi teinud kadalipu nimega praktika-Anna-Wintouri-käe-all-Vogue’is. On tegemist pelgalt kirjandusliku liialdusega, autori egotsentristliku ja enesekriitikavaba tõlgendusega või hoopis eheda koopiaga tegelikkusest – kes teab!

Igal juhul polnud Vogue’i peatoimetaja meelitatud ega visanud eufooriahoos saltosid, kui kuulis, et taoline raamat on poelettidele jõudmas ning veel vähem rõõmustas teda tõik, et bestsellerist vändatakse veel ka suurejooneline Hollywoodi film – teadupärast loeb inimkond palju vähem, kui vaatab diivanil lösutades telekat või popkorni mugides kinos filme. Samuti saab paljudest menuraamatutest pärast linateose väntamist veelgi suurem hitteos ja kõiksuguste edetabelite lemmik.

mu5qt2hu4ansts5m 1024x680 Moemaailma esileedi

Kaader filmist “Saatan kannab Pradat” (“The Devil Wears Prada”)

Väidetavalt võttis Anna kogu seda filmikampaaniat ja võrdlusi  a la Anna Wintour = Miranda Priestly = Saatan lausa nii tõsiselt, et ähvardas kaubamärke, kes ennast kõnealuse filmiga seovad, Vogue’i lehekülgedel “karistada”. Lubatule vaatamata suutis Anna ühele tõelisele daamile kohaselt säilitada nii palju eneseväärikust ja huumorimeelt, et kandis filmi esilinastusel ei midagi muud kui – Pradat!

Vogue ja Anna

Need, kel on olnud (eba)õnne Anna Wintouri alluvuses töötada, teavad, et tegemist on kui mitte just kurja, siis kindlasti ülinõudliku ülemusega, kes ootab nii iseendalt kui ka oma alluvatelt ainult parimat. Anna imagot iseloomustab suurepäraselt tema hüüdnimi Tuuma-Wintour (Nuclear-Wintour) – võimas ja plahvatades hävitav!

Kuigi Anna Wintour on täna üks maailma mõjukaimaid moeikoone, pole ta dollar, et kõigile meeldida. On neid, kes naist tõemeeli Saatana inkarnatsiooniks tembeldavad, ja ka neid, kes tema töömeetoditest ja iseloomust suurt lugu peavad. Üks on aga kindel: tegemist on väga andeka ja võimuka naisterahvaga, kellele on asjadest väga selge visioon ning keda kriitika  – isegi see kõige karmim – ei kõiguta.

Palju etteheiteid on tehtud Annale kui Vogue’i juhile ning on arvamusi, mis leiavad, et pärast tema asumist peatoimetaja kohale pole ta üksnes lammutanud ja hävitanud Vogue’i kui ajakirja, vaid ka terve Ameerika (aga Ameerika suurt mõju arvestades ka teiste riikide) moepilti üldse. Eelmiste peatoimetajate poolt ülestöötatud ja loodud “naistesõbralik” ajakiri on tänu Annale ja tema reformidele asendunud üksluise, kuiva, snoobliku (või lausa ülbe), huumorivaba ja impersonaalse läikival paberil ilmuva igakuise magasiniga, mis on ilmselgelt orienteeritud vaid rikastele ja veel rikkamatele samal ajal, kui suurem osa lugejatest – kes ei saa endale lubada Chaneli vintage-kleiti, mille hind on mitu tuhat dollarit – peab leppima kasulike nõuannete või soovituste asemel üksnes klantspiltide imetlemisega. Võõrandumisprotsessi kohta annavad tunnistust ka üha kahanevad müüginumbrid alates ajast, mil Wintourist sai ajakirja peatoimetaja. Siiski-siiski: on ka neid, kes usuvad, et just  Anna on see, kes on suutnud säilitada Vogue’i koha moemaailma esirinnas ning suutnud ajakirja tuua massideni.

Suure miinusena nähakse ka Anna orienteeritust kasumile, mitte aga näiteks üldisele sotsiaalsele olukorrale või mõnele õilsamale ideele. Sellekohane diskussioon algas eriti teravalt  siis, kui Ameerika Vogue’i esikaanele pandi valgenahalise Kate Mossi, mitte aga musta kaunitari Naomi Campelli pilt. Nimelt olid modellid käinud koos Kuubas pildistamisel, kus mõlemast naisest tehti ka fotosid esikaane jaoks. Põhjuseks, miks esikaanele otsustati Naomi asemel panna Kate, oli Anna sõnade kohaselt müüginumbrid – nimelt olevat Vogue’i müüginumbrid otseselt seotud sellega, mis nahavärviga modell esikaanel poseerib. Kuigi Anna avaldas kahetsust, et Vogue’i esikaanel on vähem mustanahalisi modelle, kui talle endale või ka paljudele lugejatele meeldiks, ei teinud ta – kui moemaailma mõjukaimaid figuure – selle väärarusaama murdmiseks midagi, vaid võttis arvesse vaid statistilisi näitajaid.

Samuti on paljude naiste pahameelt pälvinud ka  kleenukese Wintouri arusaamad volüümikusest ning väljaütlemised a la volüümidel tänases moepildis ruumi ei ole või “kurvikad” on üksnes kunstrindadega ja söömishäiretega naised jne.

the september issue anna et grace au defile Moemaailma esileedi

On tavaline, et enne ei alustata moedemonstratsioonidega, kui proua Wintour on ilusti-kenasti kohale jõudnud ja oma aukoha sisse võtnud, kuna paljud trendid on alguse saanud just Anna Wintouri nägemustest ja nõudmistest, mitmeid disainereid on saatnud peadpööritav edu, kuna Anna on võtnud vaevaks neid promoda jne. Oma mõjukusest on naine suurepäraselt teadlik ning on seejuures deklameerinud, et kasutab oma võimu vaid headel, mitte aga kurjadel ega õelatel eesmärkidel. Võttes arvesse daami karme ja vahel lausa põhjendamatult kriitilisi väljaütlemisi, võib selles altruismihõngulises postulaadis aga siiski kahelda…

Tahate veidrusi? Aga palun!

Anna kuulsaimaks n-ö firmamärgiks on aga tema aastakümneid muutumatuna püsinud soeng ehk nn bob’i lõikus, mida naisterahvas on kandnud alates oma 19. eluaastast. See teeb tänaseks kokku peaaegu neli aastakümmet. Päris aukartusäratav iga, kas pole? Eriti arvestades tõsiasja, et suur osa naisi on juba pärast mõnda kuud oma uuest soengust surmani tüdinenud!

Kui mõni inimene ei saa kodust lahkuda ilma rahakoti või võtmeteta, siis Anna lahutamatuteks kaaslasteks on läbi aastakümnete olnud mustad päikseprillid. Siiski on naise enda sõnutsi mainitud aksessuaaride olemasolu pisut proosalisem, kui vaid moejumala teenimine või trendisuundade truu järgimine. Päikseprillid on vajalikud selleks, et kaitsta silmi kõiksuguste demonstratsioonide, etenduste ja ülesastumiste juures kasutatavate prožektorite ereda valguse eest. Ja prožektorite rohketest üritustest proua Wintouri punases nahkmärkmikus juba puudust ei ole.

Ebatavaliselt pikaealise juukselõikuse ja päikseprillisusega proua Wintouri “veidrused” aga ei piirdu. Nii näiteks eirab Anna traditsioonilise newyorklase hilja-voodi-hilja-üles-põhimõtet. Anna ärkab igal hommikul 5.45 (kellaaeg, mis keskmisele kodanikule tundub lausa sadistlikult varajane!), mängib tunnikese tennist ning laseb ennast siis professionaalsetel ilugurudel tööleminekuks üles lüüa.

Võite isegi ette kujutada, et vaevalt leidub mõnd arvestatavat üritust, kuhu proua peatoimetaja kutset ei saaks. Teoreetiliselt võikski naise puhul tegemist olla vaat et universumi suurima peoloomaga. Praktilises elus on Anna aga külaline, kes sõna otseses mõttes hüppab pidudelt, etendustelt, vastuvõttudelt läbi – tihtilugu ei jää Anna üritusele kauemaks kui esimeseks kümneks minutiks, kuna soovib ilusti-kenasti juba kell kümme õhtul oma luksuslikus voodis unemaale rännata.

Kuidas riietub maailma moeteadlikum naine?

Maailma moeteadlikum naine teab, et less is more. Suurevormilistele, värvikülllastele,  ekstravagantsetele ja üldse kõiksugustele moekatsetustele eelistab daam lihtsaid (ent nimekaid ja kvaliteetseid) ning kehajärgivaid rõivaid. Üldmulje ilmestamiseks kasutab Anna mitmesuguseid aksessuaare, eriti just kaelaehteid ja käevõrusid.

Nagu paljudel sookaaslastel üle kogu maailma, nii on Annalgi nõrkus karusnaha vastu. Ja naine pole seda kirge ka kunagi vaigistada ega salata püüdnud. Otse vastupidi: lisaks sellele, et suurilmadaam ise uhkelt mõne järjekordse naaritsakasukaga mööda pidusid promeneerib, demonstreeritakse ohtralt karusnahka ka Vogue’i kaante vahel! See tõsiasi on aga paljud loomakaitsjad, sealhulgas P.E.T.A tagajalgadele ajanud ning Wintouri on selles osas tugevalt, teravalt ja  pidevalt kritiseeritud.

Lisa kommentaar