Eesti mood „Kaamose” silmis

“Mind ei huvita niivõrd uute rõivaste loomine, kuivõrd suhe inimkeha ja teda ümbritseva ruumi vahel, see, kuidas me ennast ruumis tunneme ja keha kohalolu kogeme. Näen rõivaid kui esimest ja kõige privaatsemat ruumi meie ümber ning seega tegelen erinevate mind paeluvate teemadega, mis materiaalses vormis väljenduvad tihtipeale rõivastena. Alustan enamasti ideest või mõttest, mis loomulikul viisil mõne mulle meeldiva visuaalse elemendiga kooskõlla jõudes mateerias väljendub,” räägib Marit Ilison.

Kaamos tanel veenre 200x300 Eesti mood „Kaamose” silmis

Foto: Tanel Veenre

Mahukas saja eksponaadiga näitus „Kaamos. Eesti mood täna” Eesti tarbekunsti- ja disainimuuseumis toob kokku 38 Eesti moe viljelejat, luues külastajatele maagilise oaasi, mis eristub jõuliselt tavaelus nähtavast. Näituse kuraatori Tanel Veenre eesmärgiks oli ateljeede varjust välja tuua omaette hoidvad disainerid, et luua midagi ühiselt ja suursugust ning tutvustada näituse ja raamatuga kohaliku disainiparemiku loomet.

Näituse nimi „Kaamos” tuleneb sügisesest talve viivast hämarast perioodist, mis võimaldab rahulikult enesesse vaadata. Sel tumedal perioodil joonistuvad välja asjad, mis jäävad muidu valguse varju, ning on kuulda vaiksemaidki helisid, vaevutajutavaid pooltoone – tehes kaamosest meelelise kogemuse. Eespool kirjeldatud meeleseisund valitseb kogu näituse õhkkonda, lennutades külastajad gravitatsioonivabasse keskkonda, liites omavahel maise ja taevaliku, pöörates pahupidi gravitatsioonireeglid. Kõik saab alguse lakke istutatud parkunud puujuurtest, mille all hõljuvad puutüvedena eksponaadid. Meeleolule annab viimase lihvi Taavi Tulevi loodud helide mäng, mis on rahulikult tagasihoidlik, kuid veidi hirmutav kui kosmose heli. Kujunduse ja heli koostööl võib ennastunustavalt jääda nautlema maavälise õhkkonnaga näitust.

Suurem osa eksponaatidest, mis kannavad moekunstnike nägemust kaamosest, on valminud spetsiaalselt antud näituse tarvis. Esindatud on põlvkonnad alates Eesti Kunstiakadeemia esmaskursuslastest, lõpetades vanemate loojatega nagu Kai Saar ja Juta Piirlaid. Näitusele sisenedes on külastajaid tervitamas pastelsetes toonides läbilõigetega Karolin Kuusiku kleidid. Neile vastandiks on pandud näituse kesksele kohale Liisi Eesmaa kleit, mille ümber on kunstnahast sarvedega faun, mis mõjub kui teiste eksponaatide valvur. Liisi jaoks tähendab kaamos restart’i või selle eelset seisundit. Tema kostüüm on Eesti metsades ringi uitav vaim ja valvur. Selle vahetus läheduses on Vassilissa Danaviri kleidid, mis on must-valge interpretatsioon Jaan Rannapi Klaabust. Vassilissa värvivalik tuleneb tema elufilosoofiast, kuid sellest hoolimata peaksid inimesed olema alati klaabulikult positiivselt meelestatud. Disainerite esteetika ja inspiratsiooniallikad on erinevad, kuid sellegipoolest on suudetud luua terviklik näitus.

Näitusel mõjuvad värkseimalt, mõne erandiga, noored disainerid ja disainerid, kes pole loometööga mõnda aega tegelenud. Siinmail kanda kinnitanud disainerid tunduvad olevat takerdunud vanadesse kollektsioonidesse. Kaamos oleks olnud neile hea väljund taaskehtestamiseks, kui oleks enesele seatud kõrgemad eesmärgid. Tundub, et käputäis moeloojaid on läinud oma arhiividesse ning toonud sealt eksponeerimiseks aastatetaguseid tualette. Marit Ilisoni sõnul oleks näitus olnud põnevam ja sügavam, kui kõik disainerid oleksid näituse jaoks spetsiaalselt valmistanud teemast lähtuvad tööd. Mariti näitusetööd vanadest villastest tekkidest mantlid särava tikandiga mõjuvad sõõmu värske tuulena. Idee nõukogudeaegsed tekid transformeerida mahukateks kookonmantliteks ei tundu iganenud ega nähtuna.

Uudsust lisav juurdekasv on esindatud Joanna Kivihalli, Liina-Mai Püüa ja Laivi näol. Neid disainereid ühendab noorus ja julgus oma sõnum valjult kuulajaskonnale edastada. Laivi, kes lõpetas Eesti Kunstiakadeemia selle aasta kevadel, teoste loomisel on kasutatud gobelääntehnikat. Ta jakkide esikülg on mantlitele omaselt pikk ning seljaosa lõigatud lühikeseks, tehes sellest ülerõivast jaki ja mantli hübriidi. Joanna Kivihalli kleidid on seevastu ultraheli- ja lasertehnoloogiat kasutades valmistatud väikestest nelinurkadest, mis on kangale kinnitatuna omandanud 3D-kanga efekti. Joanna peab inspiratsiooniallikatest tähtsamaks töö protsessi. Protsess on tema jaoks see, mis tõukab edasi ning annab ootamatuid ja põnevaid vastuseid, uued avastused, suunad ja tehnoloogiad innustavad teda tegutsema. Liina-Mai Püüa rõivaste puhul torkab silma suuremahulisus. Tooksin välja valge mantli, mille kangas on õmmeldud väikesteks kuusnurkseteks voltideks, moodustades nahkdiivanit meenutava pinna. Liina-Mai kommenteeris, et teda innustab rõivaid looma katsetamine ja tegemisrõõm, kui ta ei ole kaua õmmelnud, tekib tal tunne, et raiskab oma aega.

Kohalike disainerite stilistiliseks eripäraks on esile tuua kanga voogavust ja langevust, lastakse kangal läbi drapeeringute voolata, vähene on mäng vormiga. Moeloojate tugevaimaks küljeks on hea konstruktsioonioskus ja võimekus teostada keerukaid lahendusi. Britt Samosoni tagasihoidliku siluetiga, kuid imelise rätsepatööga kriitvalge keebiga kleit mängleb hea ja halva piirimail. Kleidi kõhule on tikitud sillerdavad punased helmed tekitamaks inimestes valu ja vastakaid emotsioone. Britti soov oli edasi anda sügav emotsioon, läbi ilu ja valu käsikäes kõndimise.

„Kaamos. Eesti mood täna” – milline on Eesti mood sel kümnendil? Läbi imelikkuse sündiv intriig: konstruktsioonide keerukus ja tikandite sümbioos. Anu Lensmenti sõnul: „Kui rääkida moekunstist, siis mulle meeldiks, kui selle kohta saaks lõpuks öelda „nihestatud harmoonia”. Ilus, aga mitte mingil juhul magus ja maitsekas, mitte igav ja kantav, aga natuke imelik – need on põhilised märksõnad.”

Lisa kommentaar