Sa ei usu kunagi, et sa võiksid puugi käest hammustada saada või suitsetamise kätte ära surra või et sinult võidakse midagi ära varastada. Seni kuni see on käes. Samamoodi ei võinud meie vahetult enne Virtsu sadamat uskuda, et autol võib kumm pooleks minna ja hakata haisvat suitsu välja ajama. Ja et viiest teravast mõistusest on ratta vahetamiseks imeliselt vähe abi. Praegu me juba teame, et seda sõidurida, mis Virtsu poole viib, pole mõtet hääletada, sest selles sihis on number üks jõuda teistest kiiremini sabatama. Ehk õppetund A: tungrauda ja veljevõtit küsi sellelt, kes Virtsu poole ei sõida.
Aga meil ei olnudki kiire. Nautse küla (toimumispaiga) taevas moodustus pilvedest Abraham Lincolni pea (ilma torukübarata), täpselt siis, kui me kohale jõudsime. Koos vikerkaare, mis meid hääletamise ajal valvas, ja jaanalindudega tõestas see veelkord, et Eesti on väga äge ja et sel aastal puhka Eestis (õppetund B).
Festivali uhke programm osutus muidugi tegelikkuses palju uhkemaks, kui ette võis kujutada. Ma ei usu siiamaani, et Eesti noored nii hullu muusikat viitsivad teha. Cosmoskva juhatas ametliku kontserdiosa sisse eriti piimaste lugudega. Ma vist unustasin alguses isegi plaksutada. Nende järel kõlas Brian Melvini perkussioonisessioon kuidagi kohatult argessiivsena – ma ei leia, et elektroonika tuleks tingimata supervaljuks keerata. Publik oli elektroonikale vastumürgiks seevastu täiesti orgaaniliselt tormiline. Selleaastase festivali löökpillimaitsega alapealkiri Island Beat keeras tugevust veel juurde ja unustas inimestele meelde tuletada, et kui ammu on valgeks läinud, siis on ammu hommik ja ammu peaks magama, et järgmisel päeval püsti püsida. Rõõm, et püsti oli vaja püsida alles järgmisel õhtul kell seitse.
Muhu Katariina kirikus lükati reedene päev väga mõnusa ja tähendusrikka kontserdiga käima. Kell seitse siis. Nendele, kes bukletist kontserdi legendi ei lugenud, jäi arvatavasti kõige teravamalt meelde see hall kassipoeg, kes kirikus endale ekskursiooni tegi ja keda kõik fotograafid pildistasid ja kellest kuulajad pärast kontserti rääkisid.
Tagasi Nautses (tegelikult enne kirikukontserti) lükkasime meie oma päeva käima väga tähendusrikka kergspordiga. Mis andis meile õppetunni C: sport ei ole alati tervisele hea. Sest olgugi, et päeva peaesinejad Miriam Aida ja A Bossa Elètrica olid kõik tähtsad ja kuulsad, õnnestus mul neid järjekindlalt frisbee'ga visata. Seda ma ju tegelikult ei tahtnud. Ja jällegi kinkisid eestlased õhtupoolikul uskumatu kontserdi. Sofia Rubina ja Jazz Do it. Täiesti tuleviku peale keeratud. Eestlased teevad välislastele ikkagi ä r a – ükskõik millisel päeval nädalas.
Järgmisel hommikul võisin ma nutta või naerda, aga Muhust tuli olude sundimisel lahkuda. Kontsert müdistas veel kaks päeva edasi ja kui minu festivalielamus oli pool elamust, siis ma ausõna ei tea, milline terve elamus saaks olla. Vist isegi hea, et ei näinud, oleks võinud plahvatada. Tulevikulikku muusikat mängiti Muhul möödunud nädalavahetusel üheksandat korda ja kui miski on üheksa, on ta varsti ka kümme. Minu sõna selle peale.
P.S. Muhu naiste kört on pilliroovärvi. Lõunaeesti kört pistetakse lihtsalt nahka. Jäägu see õppetunniks D.
Fotod: Ovir
