Sihikindel otsija

Seekordsel Femme salongiõhtul rääkis endine profikorvpallur ning maailmarändur Jesper Parve sellest, kuidas ta koos oma elukaaslase Mari Ojasaarega Austraalias end nullist üles töötas ja kuidas siis kogutud raha eest suunduti pea pooleteiseaastasele maailmarännakule. Reisiti sisuliselt null euroga.

JesperParve

Foto: Erakogu

Jesper Parve on oma elus proovinud kätt rohkemate ametitega, kui enamik meist üldse ette kujutada suudab. Tippkorvpalluri ellu saabus mõni aasta tagasi hetk, kus endise karjääriga enam jätkata ei saanud ega tahtnud, aga konkreetset tulevikusihti ka silmapiiril ei terendanud. „See oli minu elu totaalne madalpunkt, tervitasin mitmeid õhtuid ja hommikuid veinipudel käes ja kolisin ema juurde Lasnamäele. Elu jäi justkui seisma,” rääkis Jesper. Õnnelik saatus tõi talle aga just siis juhusliku kohtumise kinos Mari Ojasaarega, kellest sai Jesperi elukaaslane ja hiljem ka poja ema. Seiklejahinged Jesper ja Mari, kes Eestis meigikunstnikuna tuntust kogunud, otsustasid kodumaa tolmu mõneks ajaks jalgelt pühkida ning minna oma õnne proovima kõigi võimaluste maale Austraaliasse.

„Kerge see kaugeltki ei olnud, oli hetki, mil oleksime mõlemad tahtnud võtta veinipudeli ja nutta. Paljud eestlased, kes olid koos meiega Austraaliasse tulnud, loobusid mingil hetkel ja läksid tagasi, nad ei olnud nõus oma elatustaset nii madalale laskma, kui seal saadaolevad tööotsad nõudsid. Meie teadsime, et peame vastu pidama, tagasipöördumine ei olnud valik.”

Sihikindlus viiski sihile ja pärast esimesi heidutavaid kogemusi leiti ka korralikud töökohad, olgugi et esialgu endale CVsse olematuid töökogemusi kirja pannes. „Fake it till you make it,” kommenteeris Jesper. Marist sai Sydneys lõpuks kahe kosmeetikapoe juhataja ning Jesper avastas enda armastuse hea toidu vastu, töötades Sydney turul Kreeka deli poes-kohvikus.

Austraalia kõrge elatustase võimaldas igapäevaseid kulutusi piirates koguda piisava summa, millega suisa poolteist aastat maailmas ringi rännata, ennast ja seikluslikke paiku avastada ning jõuda korraks ka Balile, millele paar südame kaotas. Nii juhtuski, et pärast vahepealseid Eesti seiklusi, talupidamisest Raplamaal joogastuudio ning R-Kioski frantsiisi pidamiseni võtsid Jesper ja Mari taas ette elumuutuse, nende koduks sai Bali saar.

Uluwatu piirkonnast sai meie suur lemmik

Uluwatu piirkonnast sai Jesperi ja Mari suur lemmik. Foto: Erakogu

Just selle viimase kogemuse põhjal kirjutaski Jesper raamatu „Minu Bali”, mis kajastab Ubudi ja laiemalt Bali igapäevast elu, toidust spirituaalsete kogemuste ja ravitsejatega kohtumisteni ning Bali imekauni looduseni, tulemata ei jää ka reisisoovitused lugejatele.

Salongiõhtu lõpetas Jesper soovitusega julgeda unistada ja vajaduse korral ka asjadest lahti lasta. „Ma olen kogu aeg ajanud taga midagi seletamatut. Alati on võimalik elule uus suund anda ja elada täpselt nii, nagu oskad unistada. Olen alati olnud kinnine inimene, iseenda maailmas. Balil õppisin end avama ja julgelt muutustele vastu astuma, minust sai teine inimene. Inimene peab olema osa loomulikust looduse ringist, osa pidevast muutumisest. Nautige head, kuni see kestab, ja ärge peljake halbu aegu, sest need mööduvad.”

Järgmine inspireeriv salongiõhtu toimub juba 6. aprillil kui rääkima tuleb tervisetoidusõber ning paastu ja terviseprogrammide edendaja Terje Mander. Meie tegemistega kursis olemiseks ja oma mõtete jagamiseks on Sul võimalik liituda Facebookis loodud Salongiõhtud kogukonnaga.

Lisa kommentaar
Lisa kommentaar