Voolavalt elades

Femme salongiõhtute sari alustas oma 9. hooaega, mis on täis põnevaid kohtumisi ja inspireerivad dialooge. Uue aastaringi esimene külaliseks oli mitmekülgselt tegus, imetlusväärselt siiras ja lummavalt värvikas Kristina Paśkevicius.

kristinap Voolavalt elades

Foto: Triin Maasik

Nende tegevuste nimekiri, millega see väekas naine pühendunult ja täie energiaga seotud on, tundub esmapilgul lõputu – ruumi looja ja hoidja, tantsija ja tantsuterapeut, koreograaf, lavastaja, loodusterapeut ja ökoaktivist. Peale kõige selle ka pühendunud kolme lapse ema, kes väärtustab naiseks olemist ja ausat ning armastavat kontakti enda ja oma kehaga.

Salongiõhtul jagas Kristina vahetult ja haaravalt oma mõtteid ning kogemusi erinevatest rollidest meie elus, aususest ja eneseväärtustamisest, naise ürgsest seksuaalsusest, arhetüüpidest ja muinasjuttudest, oskusest öelda „ei“ (ilma kahetsuseta) ning iseenda ja oma elu loomisest ning hoidmisest.

Kristina toob esile kohal olemise ja haavatavuse olulisuse igas situatsioonis, milles viibime. Nii võtab ta ka iga kohtumist ja koosolemist, luues vahetult siira ja piisavalt turvalise ruumi nii teistele kui ka iseendale. Sellel kohtumisel ei keskendutud planeeritult konkreetsele teemale, vaid anti ruumi lihtsalt olemisele ning mõtete ja sõnade loomulikule voolamisele.

Lõunamaise temperamendiga naine (eestlannast ema ja leedukast isa) väärtustab kõrgelt piiride nihutamist kõigis eluvaldkondades. Kui eeldada võiks, et müstilise maailma saladuste, teraapiate ja rituaalidega sügavalt seotuna võiks ta kohale ilmuda riietatult ja ehitult, nii nagu me ühte nõida ette kujutame, on ta kohal iseendana oma lihtsuses ja naiselikkuses.

„Ma olen tulnud teadlikult või alateadlikult seatud piire nihutama. Kui ma õppisin tantsimist, siis öeldi, et see on pigem nagu teater ja kui tegutsesin teatris, siis liigitati minu tegevust tantsimiseks. On muinasjutud ja arhetüübid, milles elame ning samal ajal olen ma lihtne ja tavaline naine. Kui ma kõnniks ringi keede ja rüüga, siis oleks see etteaimatav ning justkui kinni jäämine. Liiga lihtne lähenemine rollile. Ma võin olla nõid täiesti tavalistes kingades ja lihtsas kleidis, ilma otseselt kellelegi tänaval silma jäämata ega reetmata oma välimusega enda kutsumust. See aga pole eesmärk omaette, kedagi ära petta või nimelt teistmoodi teha, minuga lihtsalt on nii. Samamoodi on suhete ja abieluga. Minu abikaasa ei saa rahuldada kõiki minu vajadusi. Mul oli pikk ilus abielu ja nüüd 6 aastat teadlikku üksi olemist. Ma pole valinud praktilisel toimimisel põhinevat kooselu. Meesenergiat on minu elus mitmel erineval moel piisavalt, mistõttu ei tunne ma ennast ka üksikuna. Ma olen ilus ja seksikas naine ning normaalne on seda tunda ja välja öelda. Mul ei pea midagi viga olema, et üksi elan, ja samas võib nii olla, et ma pole lihtsalt seda õiget ära tundnud või temaga veel kokku saanud,” seletab Kristina enda reeglite järgi elu elamist.

Naiseks olemise kirjeldamiseks sobib kõige paremini metafoorina vee element – naine kui voolav vesi, seistes roiskuma kippuv tiik või lõhkuva energiaga märatsev orkaan.

„Ma kipun nagu enamik meist inimesi lahterdama, aga ma ei taha ise olla lahterdatud. Tahan veesängist välja voolata. Vahel aga võib seesama pehme, omas tempos ja suunas voolav vesi muutuda orkaaniks. Võib-olla vesi ongi meie jumal. Vesi on hoidev kui emaüsa ja samas lõhkuv orkaan, mis pole turvaline,” kirjeldab ta vee tähenduslikkust meie olemises.

Kristina jaoks peitub naiste jõud muuhulgas ka üksteise jaoks olemas olemises. Ta tunnistab, et on oma elus tundnud, et võib-olla pole tema ebatavaline elustiil ehk alati kõige mõistetavam, sealhulgas ja ka eelkõige  tema laste jaoks. Kaheldes endas emarollis olles, on oluline enda vastu aus olla ja suu lahti teha. Naised saavad üksteist tõsta ja päriselt kuulata. Ehk suudaks naiste omavaheline usaldamine ja väärtustamine peatada ka lahinguid meie hingedes ja seega ka laiemalt meie välises maailmas.

kristina retriit 1024x682 Voolavalt elades

Foto: Jana Nõu

Tervisest rääkides pooldab Kristina alternatiiv- ja tavameditsiini koostööd. Inimene on tervik ja sellest lähtuvalt tuleb läheneda ka oma tervise hoidmisele ning taastamisele. Terapeut usub siiralt, et kõik ebamugav ja halb (sealhulgas haigused) on meile meeeldetuletuseks, et meie sisemine kese ja rahulolu iseendaga on tasakaalust välja nihkunud.

Kristina sõnul on suur vastutus elada oma elu omal moel, just nii nagu inimesele endale päriselt meeldib ja sobib. Kui me aga püüame pidevalt vastata teiste ootustele ja surume enda vajadusi alla, maskeerime ennast, siis me ka kaugenema tasapisi iseendast. Ja õnnetu, endast kaugenenud naine ei suuda paraku ka kedagi teist õnnelikuks teha.

„Mine vaiksesse vette, iseendasse, koori end lahti ja pane taas ennast kokku. Lubada endale aega ja vaikust, kui kaotad kontakti iseendaga või lased liiga lõdvaks. Kõik on hingestatud, samamoodi on ka kõigil meie organitel oma loov energia, hing ja vägi,” mõtestab ta terviklikku lähenemist iseendale. Võtta aega iseendale, et lihtsalt vaadelda ja imetleda. Olla tänulik. Muuhulgas ka iseendale.

Enda vastu lahke ja aus olev naine tunnistab, et kui ta hakkas ennast hoidma ja oma soovide järgi elama, siis muutus ta varasemast rahulikumaks ja malbemaks emaks ning hoolivamaks naiseks. Talle hakkas tol hetkel taas tema mees meeldima. Meis kõigis on olemas arhetüübid ja elavad muinasjutud ning vaid meie teame, millised need on ja kuidas me neid väljendame.

Kristina tunnistab, et tegeledes ihu ja hingega tervendavate ning hoidvate ruumide loomisega, kaasneb sellega tahes või tahtmata aeg-ajalt suur tühjus ja üksindus – haavatav tervendaja, väekas ja õrn üheaegselt.

„Luues ruumi, kus keegi on õnnelik ja tervenenud, siis on see suur tunne, millele võib järgneda koju jõudes ja üksinda olles talumatu vaikus ning üksindus. Ma annan endast palju ja iga keharakuga. Inimesed tahavad ja nad saavad. See on suur jagatud energia. Selle jõu kõrval on aga ka õrnus. Me kõik oleme inimesed. Kuidas tulla toime saabunud kohati talumatu vaikusega?” mõtestab Kristina iseendas toimuvat. Taastumiseks ja enese hoidmiseks valib ta viise, mis pole kahjustavad ei talle ega ka kellelegi teisele tema kõrval. Oluline on endale teadvustada neid vaikusehetki. Igaüks meist vastutab ise selle eest, kuidas püsida vormis ja tulla toime elu erinevate hetkedega. Ja meie tugevuse ja jõu kõrval on alati õrnus. Tänases muutlikus ja kehtestavas maailmas on õrnus midagi, mida vajame lähedustunde saavutamiseks ja reaalsustaju säilitamiseks, et me päriselt ennast ära ei kaotaks.

Sooja olemisega Kristina leiab, et elu on teda suhteliselt hellitanud, kuna ta on rahul ja heas kontaktis iseendaga. Tema jaoks on oluline olla õnnelik, kuid õnne mõiste ja tee selleni on indiviiditi erinev. Kohati ei pruugi õnn ollagi eesmärk iseenesest. Kristina sõnul on oluline õppida ennast ja teisi kuulama, tunda huvi ja võtta vastu õpetajad enda elus. Kõigi inimeste ühine eesmärk ei pruugi olla otseselt õnnelik olemine.

„Ma arvan, et ma olen praeguseks heas kohas iseendaga. Olen õppinud vägivallatumalt suhtlema. Olen julgem, talun kriitikat, võtan aega puhkamiseks ja niisama olemiseks. Mul on head suhted oma lähiringiga. Väärtustan vahetut suhtlemist ja naudin seda hapralt õrna maailma, kus igatsetakse puudutust ja puudutatud saamist, lähedust ja hoitust, tunnustust ja vastuvõtmist. Olen ennast vastu võtnud,” lausub ta lõpetuseks.

Me täname Kristinat inspireeriva ja vahetu kohaloleku eest, jäädes ootama uusi rikastavaid kohtumisi.

Selle väeka naisega saab minna Tantsurännakutele: Tantsurännak / 5 rütmi tants ning tema tegemiste ja ettevõtmiste kohta saab kõige rohke infot tema FB lehelt Kristina Paśkevicius.

17. oktoobril toimub juba uus salongiõhtu ning siis külaliseks Merle Liivak. Meie tegemistega kursis olemiseks ja oma mõtete jagamiseks on Sul võimalik liituda Facebookis loodud Salongiõhtud kogukonnaga.

Lisa kommentaar
Lisa kommentaar