Kiri Muhu saarelt

Tekst: Evelyn Agyemang, toimetas: Kerly Ilves

Välismaalasele kaugelt Põhja-Ameerikast, Kanadast, oli idee külastada suuruselt kolmandat saart,  3000 Eesti saare seast Läänemeres, nii põnev kui ka uudne. Iidse kultuuriga Muhu saar on olnud suurepäraseks asukohaks juba 18. aastat toimunud dźässifestivalile „Juu Jääb“.

„Juu Jääb“ lubas mulle silmade, või peaksin ma ütlema, kõrvade avamist. Autoreis Tartumaalt Tallinnasse ja sealt edasi sadamasse, et jõuda 30 minutilise praamisõiduga Muhu saarele, oli pikk, aga samas ootusrikas, sest see tõotas suurepärast nädalavahetust.

Ilmal oli aga enda kava, sest saarel oli üsna jahedavõitu, prognoosides vihma laupäeva ööks. Pärast saabumist oli väike (198 km²) ja värvikas saar,  meie naistegrupi päralt. Peopaika jõudes parkisime auto, panime püsti telgi ja seadsime end valmis meeleolukaks dźässmuusika õhtuks.

Esimesed muusikud, kes lavale astusid oli neljast noorest naisest koosnenud ansambel Jazzin Sisters, kes kandsid musti pikki kleite ja õhukeseid bleisereid. Nad laulsid populaarseid lastelaule, kuigi armas, plikalik ja loomasõbralik, ei olnud „õed“ eriti meeldejääv ülejäänud rivistuse kõrval.

Järgmine artist Clara Hill Saksamaalt pakkus kuulamiseks muusikat, mida üks meie grupiliikmetest nimetaks  ”sügavaks”. Taoline abstraktne muusika oli minu arvates pigem uinutav kui virgutav, aga kuna „Juu Jääb“ lubas tutvustada erinevaid dźässistiile, millest inimesed enne ei teadnud, siis jäin rahule minagi, kuna õppisin tundma uut muusikat.

Ola Onabule (UK) viis tempo reede õhtul üles, kui ta pakkus kuulamiseks-tantsimiseks põnevat ja kaasakiskuvat dźässmuusikat, mis osalejatele pakkus sooja jaheduses. Ta laulis ja tantsis kogu hingest, luues auru külma eesti õhku (vaata fotogaleriid). Aurav artist esines „Juu Jääbil“ ka 2012. aastal ja seetõttu olid paljud külastajad huvitatud tema muusikast, mis tõmbas neid lavale lähemale kaasaelama. Ta hõikas  kelmikalt: „Tagumikul on vaid üks ülesanne, see peab värisema!“ ja näitas kõigile ette, kuidas seda teha. Onabule ei teinud sõud laval kaugeltki üksi, teda toetasid paljud teised andekad muusikud sealhulgas trompetistid Jason Hunter (USA), Jukka Eskola (FIN) ja “Juu Jääb” peakorraldaja Villu Veski.

Viimane esineja pealaval oli Paul Mac Innes Rootsist, kel oli huvitav muusika ja riietusstiil, kuid ta ei esitanud oma loomingut nii võimsalt kui temale eelnenud Briti muusik. Siiski said enamik inimesi tagasi pidutsemislainele tänu jammitelgis esinenud Gabriel Goburgerile ja teistele samal päeval esinenud artistidele, samal ajal kui väsinumad taandusid endid telki soojendama ja magama, oodates õhinaga järgmise päeva pidustusi.

Laupäeva õhtune rivistus oli pehmelt öeldes suurepärane. Parklasse kogunenud autode hulk paljastas rohkemate inimeste saabumist, paljud olid kaasa toonud sõbrad, pere ja lapsed, viimased teadsid eriti hästi kuidas nautida hetke ja lõbutseda. Mõnus positiivne energia hakkas levima, kui esimesena astus lavale instrumentaaldźässi andambel Raul Sööt Deeper Sound. Publik läks muusikaga kiiresti kaasa ja hakkas nautima atmosfääri ning muretult tantsima.

Hailey Tuck (USA) esitles naiselikku lämbet dźässihäält. Ta lisas isikupärast puudet omapäraste vimkadega oma lemmikpaladele. Eriti meeldejääv oli üks pentsik ja lõbus pala, kaunitest kuulsatest naistest, kes väidavad, et nad on pigem tuntud oma isikupära ja tarkuse, mitte oma tohutu ilu poolest. Tema nooruslik ja lõbus käitumine ning lugude tutvustusjutud olid publiku endasse haaranud, eriti aga selle noorimad liikmed, kes olid lavale tantsima kutsutud ja ei soovinud sealt enam lahkuda.

Festivali pärliks oli, minu arvastes tagasihoidlik Jaapani andambel “Toshio Matsuura presents HEX” , kes olid vägagi oodatud ja festivalile teretulnud, millest andis märku täistuubitud lavaesine ja energiliselt kaasaelavad külastajad. Nende muusika oli ainulaadne, ultramoderne ning elektrooniline versioon dźässist, kus muusika loomiseks kasutati terve ansamblitäit instrumente. Võis kogeda imelist energiavoogu muusikute ja publiku vahel, mil kõik täiendasid teineteist. See tulemus oli nii stimuleeriv, et see võimaldas peale jaapanlasi lavale astunud DJ Philippe Cohen Solal’il  publikul jõuda haripunkti ja tantsutada neid esimeste valgete hetkedeni pühapäeva varahommikul.

„Juu Jääb“ oli põnev dźässmuusika festival, ja võib öelda, et järgmisel aastal saab see kindlasti mitmekesisem ja hämmastavam olema. Festivali veab kirglikult selle looja, saksofonist Villu Veski, koos teda toetava suurepärase meeskonnaga. Kui on kirg, siis on muusika parim!

Juu Jääb!

Vaata lühikesi videoklippe Juu Jääbil esinenud artistidest:

Haley Tuck (USA):

Video: Kerly Ilves

Ola Onabule (UK):

Video: Kerly Ilves

Raul Sööt Deeper Sound (EST):

Video: Kerly Ilves

Toshio Matsuura presents HEX (JPN):

Video: Kerly Ilves

Lisa kommentaar