Metallitöö kui täht galaktikas

Tartus Barclay pargis, Küüni tänaval on avatud kaubakonteiner, milles eksponeeritakse TÜ Viljandi kultuuriakadeemia rahvusliku metallitöö eriala üliõpilaste ja nende õppejõudude ühisnäitust „Taevavõlv”.

naitus Metallitöö kui täht galaktikas

Foto näituse avamiselt. Foto: Mart Reino

„Pealkiri „Taevavõlv” on otseselt seotud näituse kujundusega – iga metallikunstniku töö on justkui täht galaktikas, mis liigub oma orientiiril, ent on samas osake sellest. Koos õppides on üksteist mõjutatud ja seega moodustavad ka loodud kunstitaiesed justkui mõttelise taevavõlvi. Lisaks on kujutlus, et taevas on tahke võlv, olnud vanal ajal laialt levinud,” ütles TÜ VKA metallieriala külalisõppejõud ja näituse kuraator Marita Lumi.

Näitusel on väljas üle paarisaja eksponaadi, esindatud on nii suurvormid kui ka pisiplastika, metallvormitööd tarbesepistest, kodarrahadest, mitmesugustest ehetest kuni eksperimentaalsete objektide ja muusikainstrumentideni. Tööd on valmistatud ammendamatute võimalustega metallidest ja traditsioonilistest materjalidest, ent kasutatud on ka ebatavalisi materjalikoosluseid.

taevavõlv 1024x578 Metallitöö kui täht galaktikas

Fotol taevavõlv

Suur terasest merekonteiner, kuhu eksponaadid välja pandud on, mõjub küll oma industriaalse vormiga ründavalt, kuid konteinerite kasutamine nii näitusesaali, eluaseme kui ka söögikohana on sedavõrd tavapäraseks ja igapäevaseks muutunud, et omandanud pigem argise kui erilise hõngu.

Vast kõige parema juhtlõnga näituse mõistmiseks pakub rahvusliku käsitöö osakonna juhataja Ave Matsini lause: „Näitus aitab teadvustada muusikalise emakeele kõrval nn visuaalset emakeelt – sajandite kestel välja kujunenud kohalikku ornamendi- ja tehnoloogiakasutust, mis omakorda võimaldab näidata meie pärimusliku kultuuri erinevaid tahke ühtse tervikuna.” Igal maalapil üle ilma on tuhandete aastatega kujunenud oma enese spetsiifiline visuaalne ja heliline keel. Kunagi tunti ühe piirkonna naisi ära pelgalt seelikumustrite järgi. Kõla- ja kirivöödesse punuti miskit märksa enamat kui lihtsalt mustrit. See oli krüpteeritud kood, mille mõistmiseks vaja tunda spetsiifilist tähendusvälja. Piirkonna siseringi pühendatute jaoks kätkesid need endis teadmisi. Kes olen, kust tulen, kuhu lähen. Nii nagu vanad mehed jutustasid poisikestele iga oma keha markeeriva armi kohta loo ja need moodustasid ta isikliku kroonika, omasid ka mustrid omi narratiive. Need narratiivid moodustasidki paiga visuaalse keele.

„Vanalinn on juba matrjoškade armeele kaotatud. Seetõttu on oluline, et rahvusliku käsitöö traditsioon ei sulgeks end pelgalt muuseumite kaitsva seina taha. Vastasel juhul jääb meie identiteedi löögijõuks vaid kadakapuust võinuga ja pudel Vana Tallinna. Traditsioonidele toetuv käsitöö peab saama võimaluse vabalt areneda. Kui keelata muutmine, siis see lihtsalt mandub ja kaob rahva mälust. Sama on ka visuaalse keelega. Seda tuleb aktiivselt kasutada, muuta ja uuendada. Oluline, et rahvusliku käsitöö haridus pelgalt ei arhiveeriks ja dokumenteeriks vaid integreeriks teadmisi tänapäevase disaini ja ühiskonnaga. Pärimus peaks olema inimeste igapäevase elu orgaaniline osa. Vaid siis kandub see edasi oma loomulikul moel,” kommenteerib ehekunstnik Urmas Lüüs.

Näitus jääb Barclay pargis avatuks 8. augustini.

Lisa kommentaar
Lisa kommentaar