Pühendusega naistele

Alates 10. aprillist saab Adamson-Ericu muuseumis vaadata 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi esimese poole naisele pühendatud näitust „Modernne naine“.

Näitus keskendub emantsipeerunud modernse, ühiskondlikult aktiivse ning professionaalsele eneseteostusele pühendunud naise kajastamisele Eesti kunstis 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi esimesel poolel. Väljapaneku keskmes on erinevates valdkondades tegutsenud haritud ja laia silmaringiga Eesti naised, aga ka laiemalt nn uue, modernse naise kuvand kaasaegses kunstikeeles, mis oli toona rahvusvahelises kunstipildis väga populaarne teema. Eesti kunstnike silme läbi näeme meie ühiskonnas ja kultuuriloos väljapaistvaid naisi, aga ka võluvaid muutusi eri kümnendite moes, uues linlikus elustiilis, aksessuaarides, hoiakutes ja harrastustes.

t2 ekm36293 g23691 mei l daami portree eda2951 Pühendusega naistele

Lydia Mei. Daami prortree. 1935

Näitus „Modernne naineˮ on jätkuks Adamson-Ericu muuseumis alates 1995. aastast toimunud naiskunstiajaloo alaste näituste ja seminaride sarjale „Eesti esimesi naiskunstnikke”, mille eesmärgiks on olnud sihipäraselt läbi töötada, publiku ette tuua ja kunstiajaloo üldpilti kinnistada meie esimese põlvkonna naiskunstnikud, kes alustasid oma õpingute, professionaalsete valikute ning loometeega 20. sajandi alguskümnendeil.

Kuraator Kersti Koll tutvustab näitust
19. sajandi lõpul ja 20. sajandi esimesel kümnendil Eestisse jõudnud naisliikumist võib vaadelda nii naiste ühiskondliku positsiooni ja õiguste võrdsustamise protsessina kui ka laiemalt ühe osana meie toonases euroopastumise projektis. Naiste emantsipatsioonist kui 19. ja 20. sajandi vahetuse ühest meelierutavamast teemast räägiti kõikjal Euroopas ning mõningase ajalise nihkega jõudsid uued ideed ka Eestisse. Esimesi naisliikumise edendajaid Eestis oli literaat ja eesti tüdrukutele mõeldud eraalgkooli rajaja Lilli Suburg (1841−1923), kes 1887. aastal asutas ka esimese eestikeelse naisteajakirja Linda, mis pakkus naistele vaimuharidust ja nõudis neile ühiskonnas suuremaid õigusi.

t2 ekm 230 7 m01061 m4gi klaara holsti portree asb9617 Pühendusega naistele

Konrad Mägi. Klaara Holsti portree. U 1916

Naiste avalikku ellu jõudmisel oli võtmeküsimuseks kahtlemata hariduse saamise võimalus. Alates 19. sajandi lõpust läks eesti tütarlapsi õppima Soome, kus naistel oli vabam juurdepääs haridusele. Sajandivahetusel õppis üha rohkem eesti tüdrukuid ka kohalikes saksa- ja venekeelsetes koolides. Naiste hariduspüüdlustele andsid hoogu 1905. aasta revolutsioonilised sündmused. 1906. aastal asutas Eesti Noorsookasvatuse Selts Tartus esimese eesti õppekeelega tütarlaste gümnaasiumi (tänapäeval Miina Härma Gümnaasium, mida peetakse ka esimeseks eestikeelseks gümnaasiumiks). 1907. alustas tööd Elfriide Lenderi tütarlaste gümnaasium Tallinnas; tütarlaste gümnaasiumid alustasid tööd ka Otepääl (1907), Viljandis (1908), Kuressaares ja Paides (1909).

Oluliseks sammuks naiste avalikku ellu toomisel oli kutsehariduse võimaluste loomine: Tartu Eesti Põllumeeste Selts korraldas 1906. aastal esimesed käsitöökursused, seejärel korraldas neid esimese eesti naisseltsina eelmainitud käsitöökursusest tekkinud naisring, mille häälekandjaks sai kord kuus ilmuv Käsitööleht. Esimeste naiste kutsehariduse edendajate seas olid 1910. aastal Marie Sepase (1875–1950) asutatud esimene aiamajanduskool ning 1911. aastal Mari Raamoti (1872–1966) loodud esimene kodumajanduskool tütarlastele.

Kõrghariduse omandamise õiguse said Eesti naised 1905. aastal revolutsiooni tuules, kui neil lubati osaleda vabakuulajatena Tartu Ülikoolis. 1908. aastal võeti see õigus taas ära ning kõrgemal astmel haridust said naised vaid samal ajal rajatud eraülikooli kursustel. Soov õppida viis eesti naisi Venemaa kõrgematele naiskursustele, Euroopa saksakeelsetesse ülikoolidesse või siis progressiivse mõttega Põhjamaadesse, kus esimesena naistele kõrgharidust võimaldati, peamiselt Soome. 1915. aastal said naised lõpuks loa täieõiguslike üliõpilastena ka Eestis ülikooli astuda ning järjepidevalt hakkas kõrgharidusega naiste osakaal tõusma. Juba 1911. aastal loodi ka meie esimene naisüliõpilasorganisatsioon – Eesti Naisüliõpilaste Selts.

t2 ekm42210 m06688 mei l naine sigaretiga slaid 5671 Pühendusega naistele

Lydia Mei. Naine sigaretiga. U 1920-1930

Naisliikumine ja seltside asutamine hoogustus pärast 1917. aasta revolutsiooni sündmusi. 1917. aastal peeti Tartus I naiskongress, kus räägiti nii sotsiaalsetest probleemidest kui haridusküsimustest. 20. sajandi naisliikumise üheks keskseks teemaks oli naiste valimisõigus, mis Eestis saadi 1917. aastal pärast Vene tsaaririigi kokkuvarisemist tsentraalselt Ajutise valitsuse ajal. Nii osalesid naised juba 1917. aasta maapäeva valimistel ja 1919. aastal Eesti Asutava Kogu valimistel, kuhu valiti ka seitse naist. Eesti Vabariigi põhiseadus kindlustas naiste poliitilised õigused ning valimisõiguse osas oli Eesti oluliselt edumeelsem kui mitmed teised Euroopa riigid.

Eesti Vabariigi aega iseloomustab naiste äärmiselt elav organiseerumine. Eesti Asutava Kogu naissaadikute ettepanekul toimus 1920. aastal II üleriiklik naiskongress. Selleks ajaks oli liikmete ja seltside arv tunduvalt kasvanud, mistõttu rajati Eesti Naisorganisatsioonide Liit, mis 1930. aastast nimetati ümber Eesti Naisliiduks. 1920. aastatel tegutsesid Eestis lisaks eelmainitud liidule ka Saksa Naisliit, Kristlike Noorte Naiste Ühing, Naiste Karskusliit , Õdede Ühing, Eesti Akadeemiliste Naiste Ühing, Eesti Maanaiste Keskselts. 1927. aastal loodi Mari Raamoti juhtimisel Naiskodukaitse. Selle aktiivse organisatsiooni kõrvale loodi hiljem isamaaline Kodutütarde liikumine ning väga populaarne oli ka gaidide tegevus. Eesti Naisliidu suurimaks saavutuseks oli 1935. aastal Tallinnas avatud Sotsiaal- ja Kodumajandusinstituut, mida juhtis Eesti naisliikumise üks silmapaistvam isik Marie Reisik (1887−1941). Naisorganisatsioonide aktiivsust ja tugevust näitas ka rahvusvaheline suhtlus ning esinduslike foorumite – naiskongresside läbiviimine. Põhiseadusega olid kindlustatud küll naiste poliitilised õigused, kuid intensiivselt tegeldi tugevate sooliste stereotüüpidega ühiskonnas tegelike võimaluste võrdsustamise küsimustega nii töö- kui perekonnaelus. Teravalt olid laual abielu- ja perekonnaseaduse, eriti abikaasade varandusliku vahekorra reguleerimise küsimused. Naisorganisatsioonide töös oli olulisel kohal rahvusriigi ülesehitusega seotu, tegeldi emade ja lastekaitse, tervishoiu, karskusliikumise, hariduse, noorsookasvatuse ja palju muuga. Tarvilikuks peeti raamatukultuuri viimist igasse kodusse. Nii toimus 1935. Aastal Tallinnas ja 1936. aastal Tartus väga populaarne näitus „Naine ja raamatˮ.

t2 ekm00153 703 g00065 wiiralt daami portree c 04775 Pühendusega naistele

Eduard Wiiralt. Daami portree. 1926

20. sajandi esimesel poolel ilmus mitmeid naistele mõeldud ajakirju. 1911. aastal hakkas ilmuma Naisterahva Töö ja Elu, Eesti Vabariigi algaasataist aga naisorganisatsioonide häälekandja Naiste Hääl, 1924. aastast Eesti Naine, 1923. aastast Naisterahva Elu. Lühemat või pikemat aega ilmusid ka mitmed kodumajanduse ajakirjad nagu Moodne Kodu, Maanaise Kodu, Kaunis Kodu ja Kodutööstus. Kõige populaarsem ja laiema levikuga oli Taluperenaine, mis andis praktilisi juhiseid aiasaaduste kasvatamise, säilitamise ja kasutamise kohta, tõi ära toiduretsepte ning rohkelt käsitööalast informatsiooni. Eesti naiste lemmikuks kujunes 1935. aastal ilmuma hakanud Maret.

Haritud naised rääkisid üha enam kaasa Eesti ühiskonnas. Sajandi alguses oli õpetatud naiste tüüpiliseks võimaluseks töö koduõpetajana, tihti ka väljaspool Eestit. Järk-järgult naiste töövõimalused avardusid, seda nii hariduspõllul, ajakirjanduses, meditsiinis kui teistel akadeemilistel aladel. Esimeseks vannutatud advokaadiks sai 1930. aastal Hilda Reiman (1900–1992) ning esimeseks naispolitseinikuks 1929. aastal Lydia Kukk (1897–1993). Esimesed doktorikraadi kaitsnud naised olid Alma Tomingas (1900–1963) ja Liidia Poska-Teiss (1888–1956) 1930. aastate alguses. 20. sajandi alguses esinesid furooritekitavalt naistõstja Auguste Joost (Linda Bellingi nime all) ning tõstja ja maadleja Maria Loorberg. Emantsipatsiooniga käsikäes muutub 1920.–1930. aastatel naiste seas üha populaarsemaks ka sport, mis kuulus modernse naise elustiili nagu ka poisipea, pikad püksid ja teised meeste garderoobist laenatud aksessuaarid, samuti sportlikku liikumist võimaldavad lõiked, paljastatud käsivarred, autojuhtimine ja vabadust manifesteeriv suitsetamine.

t2 ekm49488 m07124 laikmaa marie underi portree slaid 2049 Pühendusega naistele

Ants Laikmaa. Marie Underi portree. 1904

Avaliku tunnustuseni jõudsid naised erinevatel kultuurialadel. Oluliseks enesepositsioneerimise võimaluseks oli mõistagi kirjutamine ning ka ajakirjanduses avalikkuse ette astumine. Legendideks kirjandusloos kujunesid poetessid Lydia Koidula (1843−1886), Anna Haava (1864−1957) ja Marie Under (1883−1980) ning muusikas meie esimene professionaalne helilooja Miina Härma (1864−1941) ja särav lauljanna Aino Tamm (1864−1945). 20. sajandi esimese poole Eesti kultuurilugu on rikas teatrilaval üles astunud silmapaistvatest ja andekatest naistest: Hilda Gleser (1893−1932), Erna Villmer (1889−1965), Ella Ilbak (1895−1997) ja paljud teised. Ka kujutava- ja rakenduskunsti vallas oli mitmeid anderikkaid ja oma kutsumusele pühendunud naisi. 1939. aastal toimus Tallinna Kunstihoones suurejooneline „Eesti naiskunstnike tööde näitus”, kus esines 43 kunstnikku. Märksa enam oli aga kunstiõpingutele pühendunud naisi − nii 19. sajandi lõpu erastuudiotes ja käsitöökoolides, Peterburis, Saksamaal ja Helsingis; sajandi alguses Ants Laikmaa ateljeekoolis; alates 1914. aastast Tallinna Kunsttööstuskoolis, kus peaaegu kaks kolmandikku lõpetajatest olid naised; Pallases, kus samuti ligi pooled õppureist olid naised.

Eksponeeritud tööd kuuluvad Eesti Kunstimuuseumi, Tartu Kunstimuuseumi, Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumi, Eesti Kirjandusmuuseumi, Eesti Spordimuuseumi, Viljandi Muuseumi, Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse kollektsioonidesse ning erakogudesse.
Näitus jääb avatuks 28. juunini.

Näitus „Modernne naine“ jääb Adamson-Ericu muuseumis avatuks 28. juunini.

Lisa kommentaar
Lisa kommentaar