Varasematel sajandeil olid naishääli asendanud häälemurdeta poisid, kuid nende nn hiilgeaeg oli liiga ettearvamatu - kunagi ei saanud ette näha, millal häälemurre poisilt lauluhääle röövib – ning lühike hääle piisavaks treenimiseks ja arendamiseks. Kastraatidel seevastu oli oma hääle täiuslikkuseni lihvimiseks aega just nii palju kui kulus.
Muusika, ooper ja kastraadid
Heledahäälsete kooripoiste kultus hakkas Euroopas hoogu koguma juba 16. sajandil. Oma kõrghetke saavutas see kummaline moeröögatus aga 17.-18. sajandi ooperikultuuris – tervelt 70% barokiaegsetest ooperilauljatest olid kastraadid.
Tänu kastraadikultuse hääbumisele ei saa ooperimajad täna enam ette kanda ka mõningate suurmeistrite (näiteks Händeli ja Rossini) kauneid teoseid - need on äärmiselt keerulised ning mõeldud just nimelt eriti kõrgetele meeshäältele.
Täna tundub iseenesestmõistetav, et väikelaste kastreerimine on kohutav piinamine, kuid aastasadu tagasi, mil sõnal inimõigused oli teine tähendus, ei nähtud selles probleemi, kui lapsevanemad otsustasid - ilma, et lapsel endal selle kohta mingit sõnaõigust oleks olnud - oma järeltulija sandistamise (mis ju kastreerimine tegelikkuses on!) üle. Noorelt poisilt rööviti seega igaveseks normaalne füüsiline areng ja elu.
Kui aja möödudes ja väärtushinnangute muutudes kasvas ka vastupanu kastreerimisele, ei tähendanud see otse loomulikult seda, et poisslaste lõikamisest oleks loobutud. Oh ei! Kui varemalt oli tegemist üldjuhul tavaprotseduuriga, siis nüüd pidi kogu toimingusse loomingulisemalt suhtuma: korraga tõusis lihtsalt "õnnetuste" hulk, kus noored poisid oma suguelundid kaotasid.
Siiski võib maailma lavadel veel tänagi kuulata kauneid aariaid kastraatide esitluses. Nende lauljate puhul on küll tegemist n-ö loomulike kastraatidega, kes oma hääle väärastunud neelule võlgnevad.
Ometi ei kindlustanud väikeste poiste sandistamine mitte alati taevalikku lauluhäält ja säravat tulevikku – kõigest 1% kastreeritud poistest said tegelikkuses arvestatavad lauljad.
