Kui Richard Garfield 1991. aastal oma sõbra firmale Wizards of the Coast oma uut kaardimängu Magic: the Gathering esitles, ei uskunud ta, et sellest üldse mingit asja saab ning keskendus rohkem enda akadeemilisele karjäärile. Kui mäng siiski 1993. aastal lõpuks välja tuli, planeeriti esimese 2,6 miljoni kaardi läbimüügiks kuus kuud; tegelikkuses kulus selleks aga kuus nädalat, pannes sellega aluse maailma esimesele ning seni suurimale kogumiskaardimängule.
Kõik laua- ning kaardimängusõbrad teavad, et kuigi on olemas palju mänge, mida võib mängida ikka jälle ja jälle, on nad alati samad - täpselt sama mängulaud, täpselt samad nupud, täpselt samad ruutu emandad ja poti ässad. Selles peitubki kogumiskaardimängu võlu - kuna kaardid on tehtud nii mängimiseks kui vahetamiseks, on erinevate mängusituatsioonide tekkimise võimalus lõputu (praeguseks on trükitud üle 10 000 erineva kaardi, mida saab osta-müüa-vahetada ning mängimiseks kasutada). Samas on võimalik tegeleda mänguga seda ise mängimata - lihtsalt kogudes ja teiste mängijatega kaarte vahetades.
Järgmisel aastal 15aastaseks saav mäng on kogunud endale üle maailma miljoneid austajaid, nende hulgas ligi 200 000 aktiivset turniirimängijat ja ligi 20 000 profimängijat. Kuna mäng sai esmalt Ameerikas ning hiljem Euroopas ja Aasias väga kiirelt väga populaarseks, toimusid 1994. aastal juba esimesed maailmameistrivõistlused ning 1996. aastast on käimas maailmakarika sari.
Erinevalt paljudest teistest lauamängudest, mida vaid meelelahutuseks mängitakse, pakub Magic: the Gathering tõelist profisportlase karjääri võimalust sarnaselt male või pokkeriga. Kuigi kuulsus ja auhinnad on ehk veidi väiksemad (näiteks eelmise aasta maailmameister sai auhinnaks 50 000 dollarit ning sponsorluse 2007. aasta hooajaks), teenivad sajad inimesed igal aastal endale sellega elatist ning ligi tuhatkond saab tasuta mööda maailma erinevatel võistlustel reisida.
Kuid milles siis mäng seisneb või kuidas see üldse käib? Põhimõte on iseenesest lihtne, selle selgeks saamine pole väga keeruline, ent tee tõelise oskamiseni on muidugi pikk. Just seetõttu on Magic: the Gatheringi võrreldud malega, kus nuppude liigutamise õpib kiirelt ära, kuid hästi mängima õppimine võtab rohkem aega. Magic: the Gathering käib tavaliselt duellivormis - üks mängija teise vastu – ja võidab see, kes teise elupunktid nulli viib või vastase muul moel võimetuks teeb, kasutades selleks kaarte, mis esindavad erinevaid maagilisi ja müütilisi elukaid, loitse ja nõidusi. Mängu jaoks on trükitud eraldi kaardid, kus peal on kõik mänguks vajalik info - kui tugev antud draakon, ingel või troll on 
või mida teatud nõidus vastasega teeb.
Lisaks on kaartidel väga kaunid illustratsioonid ja mängu taustmaailma kohta jutustavad flavor text'id, sest mänguga ei kaasne ainult kaardid - aastate jooksul on kirjutatud kümneid seiklusromaane, tehtud mitmeid arvutimänge ning välja mõeldud erinevaid mütoloogilisi maailmu. Kuigi esmapilgul tundub see kõik üsna kohustuslik kõigile Tolkien´i fännidele ning üsna võõras ja ebahuvitav kõigile teistele, siis tegelikkuses see nii pole.
Eestiski on täiesti arvestatav mängijaskond ning iga aastaga tõuseb mängijate tase maailma mastaabis. Lõppenud nädalavahetusel peeti juba seitsmendat korda Eesti meistrivõistlusi, mille neli parimat saavad kutse Maailma meistrivõistlustele – osaletud on seal juba viimased neli aastat. Detsembris plaanib teiste maailma parimatega New Yorki rinda pistma minna ka selleaastane Eesti koondis.
Kuigi on paratamatu statistiline tõsiasi, et väga suur osa mängijaskonnast on meessoost ning keskmise vanusega 20 aasta ringis, ei tähenda see sugugi, et mänguga ei võiks tegeleda igaüks, kes asja vastu huvi tunneb ning sellele aega soovib pühendada. Huvilistel soovitan alustada mängu uurimist selle ametlikult kodulehelt, kodumaise edasimüüja lehelt ja kodumaise mängijaskonna foorumist.
