Abort on teema, mis tekitab väga vastakaid arvamusi ja ei jäta kedagi ükskõikseks. On põhimõttekindlaid naisterahvaid, kes ei teeks kunagi aborti - isegi siis, kui lapse tulekuga ei kaasne rõõm ja rahulolu; ja on neid, kelle arvates on see normaalne vahend lapsesaamise vältimiseks. Pöördusime naistearst Kai Haldre poole, et rääkida abordist ja selle mõjust naise tervisele ning psüühikale.
Doktor Haldre, milline on abortide suund Eestis viimaste aastate lõikes?
Väga kiire langus abortide tasemes toimus aastatel 1992-2002, sealt edasi langustendents jätkub, aga mingil põhjusel väga aeglaselt. 1990. aastate alguses jõudsid Eestisse tänapäevased rasestumisvastased vahendid: pillid, süstitavad vahendid, kvaliteetsed emakasisesed vahendid ehk spiraalid, hiljem lisandusid hormoonspiraal, plaastrid ja tuperõngas. Informatsioon ja kogemus nende kasutamisest levis. Turvalisele seksuaalkäitumisele aitas kindlasti kaasa kohustuslik tervisekasvatus, ka seksuaalkasvatus kooliprogrammis alates 1996. aastast ja noorte nõustamiskeskuste võrgustiku loomine. Inimeste teavitamisel on olnud oma suur roll ajakirjandusel.
Kui võrrelda Eestit teiste riikidega, siis kas meil tehakse keskmisest rohkem aborte?
Kui tahame ennast võrrelda ajas või teiste riikidega, tasuks vaadata naise soovil raseduste katkestamiste arvu 1000 viljakas eas naise kohta. 1992. aastal oli see arv Eestis 69,6 2006. aastal 27,6 – langus on enam kui kahekordne. Põhjamaad on kogu maailmas esirinnas seksuaalhariduse, rasestumisvastaste vahendite aruka ja laialdase kasutamise ning madala abortide taseme poolest – sealne keskmine on 13 raseduse katkestamist 1000 viljakas eas naise kohta aastas. See võiks olla eesmärk, milleni jõuda.
Eestis katkestab kaks kolmandikku abordipatsientidest rasedust teist või enamat korda, Põhjamaades on kordusabortide tase oluliselt madalam – Soomes näiteks kolmandik. See fakt kõneleb ilmselt ühest küljest ebapiisavast seksuaalharidusest ja nõustamisest rasestumisvastaste meetodite osas ning teisest küljest erinevates seksuaalkultuurides elavate inimeste erinevast suhtumisest pereplaneerimise võimalustesse.
Paljude maailma maade kohta puudub igasugune usaldusväärne statistika – samas pole maailmas ühtegi riiki ega ühiskonda, kus ei esineks soovimatuid rasedusi ja paraku ka vajadust raseduse katkestamise järele. Kõige ohutum tervisele on, kui naistele on tagatud ligipääs turvaliseks abordiks.
Kas uurimused näitavad, miks esineb nii palju soovimatuid rasedusi?
Vajadus rasedust katkestada võib olla tingitud väga mitmetest põhjustest: rasestumisvastane vahend vedas alt, ootamatud muutused elus ja lähisuhetes, terviseprobleemid, rasestumisvastaste vahendite mittekasutamine või arvamus, et abort on ohutum pereplaneerimise viis kui usaldusväärsed tänapäevased meetodid jne.
Uuringute järgi eristuvad Eesti naised näiteks Põhjamaade omadest selle poolest, et mitmeid kordi sagedamini loodetakse ebausaldusväärsete rasedusest hoidumise meetodite peale – väga levinud on katkestatud suguühe, nn päevade lugemine ja erinevate ainetega tupeloputused. Varem või hiljem veavad need meetodid aga alt.
Paarkümmend aastat tagasi oli peamiseks raseduse katkestamise põhjuseks asjaolu, et tõhusaid rasestumisvastaseid vahendeid polnud lihtsalt saadaval ja puudus ka sellealane haridus nii meedikute kui mittemeedikute seas. Praegu on meil saadaval kõik leiutatud meetodid ja erinevalt näiteks Lätist ja Leedust kompenseerib Eesti Haigekassa inimestele ka suure osa nende maksumusest. Edasine taandub peamiselt inimeste hoiakutele oma seksuaalsusesse, oskusele partneriga sel teemal rääkida, seksuaalhariduse puudulikkusele jm. Samas jäävad alati alles olukorrad, kus inimene on teinud oma parima, et soovimatut rasedust ära hoida, või on silmitsi ootamatu elumuutusega.
