Popkunstnik Mall Nukke tahab kohtuda NoKu klubis, mis on Malli üks lemmikkohti. Kas just lemmikuim, aga Mall oli esimese 300 seas, kes sai klubi magnetkaardi. "Viimasel ajal aga miskipärast ei käi minu eakaaslased-loominguinimesed siin eriti. Vanasti oli siin ikka tihkelt täis, tulid siia ja tundsid kõiki inimesi. Praegu kohtab siin kujutavate kunstnike asemel pigem disainibüroode inimesi," vaatab Mall ringi vaikselt inimestega täituvas klubis.
Malli praegune näitus "Ringlused. Kollaažid" keskendub ringi kujundile ning ringkondade ja rutiini teemale. "Sõna ringlus on eesmärgiga lihtsustada maailma, mõelda, kuidas maailmas asjad käivad. On ring- ja sõpruskonnad. Üsna kinnised ringid, kui vaadata. Ring on suletud vorm – keeruline on nii sellest välja saada kui väljapoolt sinna sisse saada," teab Mall omast kogemusest rääkida. "Ringiga seostub mulle ka rutiin – ringtee, kust ei oska välja tulla, kus ei ole haruteesid."
Mall oskab nüüd ringkondi kõrvalt vaadata. "Ma ise olen pikka aega olnud ringkonnas ja nüüd, kui ma selles enam ei ole, näen, kui suletud süsteem see ikka on. Nüüd olen ma rohkem iseseisev. Ringkonnast mäletan, et mingil hetkel see hakkas kurnama – suhtled samade inimestega, samad jututeemad, ainult kokkusaamise kohad muutuvad. Rutiin tekib. Ringi ainuke hüve on, et sul on kindlustatud seltskond. Kui see aga tüütama hakkab, siis alternatiive pole."
Rutiin närib inimesi
Rutiini ei ole Mall õnneks eriti palju pidanud tundma. "Olen selles suhtes väga õnnelik, kuna just rutiin on see, mis närib inimestele augud sisse. Nad ei suuda siis enam loominguliselt eemalt asju vaadata, rutiin muutub väga isiklikuks, inimene pöörleb lihtsalt masinlikult ümber oma telje. Teed tööd, mis sind üldse ei huvita, aga sa pead seda tegema."
Rutiiniga kohtus Mall aga ühel suvel, mil ta asendas oma tuttavat küljendajat. "Mõtlesin, et kunstnik on hästi ebamäärane amet. Aga see kaks nädalat, mis ma küljendaja olin, mõistsin, et mul on jumalast tore amet ning ma olen sellega väga rahul!" Ametlikult oli Mall tööl poole kohaga ning see pool kohta tähendas tööd hommikul kümnest õhtul kümneni. Vahepeal vaevalt 15 minutit söögipausi. "Siis ma nägin, et inimesed töötavadki nii. Paljud jäid veel õhtul minust tööle ja imestasid, kuhu mina nii vara lähen. Mis elu see selline on? Ainult aknast näed suveilma. Siis mõistsin, et ma võin saada vähem raha, aga suvel jalutan ja puhkan närve."
Mall leiab, et inimesed määratlevad end nende ringkondade kaudu, kuhu kuulutakse. "Seda eriti just töökohtades, kus on oluline, et saadakse ka pärast tööd kokku. Seegi on rutiinne – samad inimesed, samad jutud. Eestis ei ole mitte ainult kõrg-, kesk- ja madalklass, vaid umbes kümme eri klassi, suurt ringkonda. Kes kuhu kuulub, kes kus käib söömas." Mall näeb selles veidi ohtu: "Inimesed on natuke liiga krampis, see võtab nende arenguperspektiivi maha. Midagi uut ei katsetata, tehakse ainult seda, mida oma ringkonnaga on harjutud tegema. Suheldakse ülbelt alamatega ja alandlikult kõrgematega. See ei arenda, sellised inimesed ei käi ringi lahtiste silmadega."
Üksi välismaale!
Mall ütleb, et eestlase passiivsust aitaks vähendada reisimine. Mall ise on reisinud eeskätt seoses näitustega. "Mulle tohutult meeldib käia üksi ringi – siis ma suhtlen inimestega, küsin teed ja poes asju. Kui oma seltskonnaga minna, oled jälle ainult samas ringis – räägite omavahel eesti keelt ja ei saa kohalikest midagi teada. Tuleb sõita metrooga ja näha inimesi tegutsemas." Reisidest on Mallile kõige parema emotsiooni jätnud kahenädalane seljakotiga reis Taisse. "Kui ringi käia, siis näeb, et inimesed on kõikjal ühesugused, olgu siis džunglis või Tallinnas. Omasugused leiavad omasuguse, huumorimeele ja muu järgi tuntakse ära." Mallile meeldib kulgeda ühest kohast teise, meeldib sõitu alustada ja sõitu lõpetada.
