Kui keegi paluks mul ühe sõnaga Marit Ilisoni iseloomustada, jääksin esialgu tummaks, vaikiksin kindlasti veel pool tundi ning tuleksin seejärel lagedale sama sõnaga, mida on kasutanud tema sõbrad: eriline. Me oleme harjunud, et kõike ja kõiki saab suhteliselt kiiresti kuhugi liigitada, kuid Mariti puhul see ei õnnestu.
Alustades väljast...
Eesti keeles on mitmeid kauneid sõnu, et väljendada sisuliselt üht ametit: moelooja, moekunstnik, moedisainer. Kui uurin Maritilt, kelleks tema ennast peab, saan suursuguse vastuse: "Loojaks." Tegelikult on selle suure sõna taga väga lihtne lähenemine, sest nagu Marit ise ütleb: "Ma arvan, et olen looja. Tingimusteta. Loon oma elu ja erinevaid asju selle sees. Ühel päeval kleiti, teisel videot, siis küpsetan, tantsin, genereerin uusi ideid ja jõuan seejärel ehk tagasi rõivaste ja järgmise kleidi juurde. Ja kogu aeg tekib midagi uut - vahel materiaalset, vahel mittemateriaalset."
Mittemateriaalne ja reaalsuse olemus on teemad, mis Maritit väga võluvad. Näiteks teooria, et tegelikult oleme me oma väikseimais osakestes kokkusurutud valgus. Või hoopis see, et kõik siin ilmas on kokkusurutud energia ja kui näiteks sõrmi liigutada, liiguvad kõik osakesed korraga kaasa ja mitte ükski ei jää maha. Just sellised suured mõtted kõige pisematest asjadest on Mariti peas sagedased külalised.
Mariti suhe moega on aga palju sügavam, kui üks nn pinnapealne tööstusharu ette näeb. "Mulle meeldivad tohutult kontseptsioonid ja mõttega asjad/projektid - tunnen, et nii on projektil lisaväärtus, mis ehk vaatajat/tarbijat mõtlema suunab. Ja nii on mul palju põnevam luua ka. Näiteks praegu seda uut kollektsiooni," kirjeldab Marit oma tegemiste põhimõtteid. Lisaks on Maritil selline "kiiks", et ta soovib otsast lõpuni osaleda igas protsessi etapis lõpptulemuseni välja, niivõrd kui see füüsiliselt ja ajaliselt võimalik on: "Ma ei mõista noori, kes tahavad nt moodi õppida ega oska isegi õmmelda ning kellele söödetakse arvamust, et nad ei peagi midagi peale kavandamise teha oskama. See on minu arvates NII VALE! Midagi sellist võivad endale lubada tippdisainerid nagu nt Alexander McQueen, kuid ka tema läks 16-aastaselt Londonisse Savil Rowle rätsepa õpipoisiks, et oskusi omandada ja tehnilist külge treenida ning sai alles pärast 30. eluaastat endale oma kaubamärgi. Kui disaineril puuduvad teadmised, võib alluv - nt konstruktor - lihtsalt öelda, et seda ei ole võimalik teostada ning minu arust on siis nüri, kui disainer ei oska lahendust tuua.”
 |
| Autoportree |
Mis aga Maritile moe juures ei meeldi, on persoonikultus. "Tihtipeale on mul seltskonnas isegi piinlik öelda, et olen moedisainer, sest enamiku eluliste valdkondade kõrval on mood tõesti tühine ja õhku täis pall, mille saab lihtsalt tühjaks lasta. Lisaks antakse pärast sõna moedisainer kõlamist murdsekundi jooksul hinnang; enamusel inimestel libiseb automaatselt pilk pealaest jalatallani - Sa oled lahterdatud ja halvemal juhul ei ole suhtlus enam sama. Või siis hakkab teine pool end ise halvasti ja oma välimuse pärast piinlikkust tundma (mis on muidugi eriti tobe). Suhtes "mina, looming ja teised" on kõige olulisem looming. See tähendab, et ei ole oluline, milline mina välja näen/olen, vaid see, mis minu seest tuleb ja mida ma maailmale annan. Leian, et oma materiaalse kehaga ei anna ma loomingule mingit lisaväärtust ega loodetavasti võta seda ka ära."
