29. – 31. jaanuarini toimus Tallinnas esmakordselt dokfilmifestival DocPoint. DocPoint on kaheksa aastat tagasi Soomes ellu astunud suurim Põhjamaade ja tänaseks rahvusvahelise tuntusega dokumentaalfilmide festival, millel provokatiivse piiride murdja kuulsus. Soome on ikka ilmakultuuri oma erinäolise kargusega turgutanud, DocPoint hoiab seda liini au sees. Tallinnas oli pakutud valik (17 tuntumat ja intrigeerivamat filmi 136st, sh filme, mis konkureerinud nii Amsterdami IDFA kui Oscari saalides) festivali kavast esmakordne. Järgmisel aastal loodetakse 2011. aasta kultuuripealinnas juba laiema kavaga esineda.
 |
| Max Perttula |
Teiste hulgas tutvustas ja mõnedele võib-olla ka taastutvustas äsja lõppenud festival allajoonitult meest nimega Max Joacim Perttula – Jari Kokko filmi "44500 MAX" peategelane, kindlasti nii silmi kui arusaamu torkiv karakter – Soome esimene parfüümitootja, kes üritab oma unistuste Pariisi Kesk-Soome masendavolematus Viitasaaris teostada. Alla joonimisest: Max on tõmmanud üsna nähtavad jooned mitmesse elukultuuri valdkonda, ühendavaks sealjuures loominguline vabadus kuni küsitavusteni, mängulisus absurdi piirini, uudsuse ja labasuse segamine ühele paletile ning selle tempimine skandaalsusega. Kas tegemist on geeniusega? Vastust otsitakse. Midagi tavalist ei taha Max tunda ei elus ega elu mitmetahulisi aroome hõngavates parfüümides, millel alati üliambitsioonikad nimed ning mida reklaamivad sellised tuntud kuulsused nagu Max, Max ja Max. Vaata kodulehte kui ei jõudnud KUMUs tema parfüümiletti kaeda.
Eksklusiivselt festivali raames näidatud "44500 MAX", lugu Max Perttulast, on kriitikute arvates aasta kummalisim portreelugu: lugu soome külapoisist, kes unistab oma parfüümist ja kuvab ennast teadlikult Freddie Mercury reinkarnatsioonist kuni odava sadamakõrtsi meesprostini. Ka päris-Max - nagu kunagi Jean-Baptiste Grenouille (novellist "Parfüüm") - otsib lõhnades elu allika valemit ja usub, et see on mitte ainult olemas, vaid talle antud eriliste annetega ka tabatav ja seletatav. Max Perttulaks ei hakata (siis, kui kool läbi ja elukutsevalik ootab tegemist), sellena sünnitakse. Maxi kohta öeldakse, et ta leiutas oma esimese kreemi enne kooli minekut, tegi huulepulga aasta hiljem ja 12-aastaselt komponeeris lõhnu. Sellest ajast alates on ta näinud ennast juhtimas omaenese kosmeetikaimpeeriumit, mis ei jääks maailma nooblimate hulgas märkamata ning on väsimatult uurinud tulevase impeeriumi eduks vajalikku, alates astroloogiast kuni dermatoloogia ja keemiani. 18. sajandi prantsuse külapoisiga seob Maxi ka suhe sugupooltesse – see pole kindlasti traditsiooniline. Konventsionaalsust ei tasu taga ajada ei Maxi välimusekuvandeis ega mitmeti tõlgendatavates sõnavõttudes – miski pole defineeritav.
