Popkunstnik Mall Nukke tahab kohtuda NoKu klubis, mis on Malli üks lemmikkohti. Kas just lemmikuim, aga Mall oli esimese 300 seas, kes sai klubi magnetkaardi. "Viimasel ajal aga miskipärast ei käi minu eakaaslased-loominguinimesed siin eriti. Vanasti oli siin ikka tihkelt täis, tulid siia ja tundsid kõiki inimesi. Praegu kohtab siin kujutavate kunstnike asemel pigem disainibüroode inimesi," vaatab Mall ringi vaikselt inimestega täituvas klubis.

Malli praegune näitus "Ringlused. Kollaažid" keskendub ringi kujundile ning ringkondade ja rutiini teemale. "Sõna ringlus on eesmärgiga lihtsustada maailma, mõelda, kuidas maailmas asjad käivad. On ring- ja sõpruskonnad. Üsna kinnised ringid, kui vaadata. Ring on suletud vorm – keeruline on nii sellest välja saada kui väljapoolt sinna sisse saada," teab Mall omast kogemusest rääkida. "Ringiga seostub mulle ka rutiin – ringtee, kust ei oska välja tulla, kus ei ole haruteesid."

Mall oskab nüüd ringkondi kõrvalt vaadata. "Ma ise olen pikka aega olnud ringkonnas ja nüüd, kui ma selles enam ei ole, näen, kui suletud süsteem see ikka on. Nüüd olen ma rohkem iseseisev. Ringkonnast mäletan, et mingil hetkel see hakkas kurnama – suhtled samade inimestega, samad jututeemad, ainult kokkusaamise kohad muutuvad. Rutiin tekib. Ringi ainuke hüve on, et sul on kindlustatud seltskond. Kui see aga tüütama hakkab, siis alternatiive pole."

Rutiin närib inimesi

Rutiini ei ole Mall õnneks eriti palju pidanud tundma. "Olen selles suhtes väga õnnelik, kuna just rutiin on see, mis närib inimestele augud sisse. Nad ei suuda siis enam loominguliselt eemalt asju vaadata, rutiin muutub väga isiklikuks, inimene pöörleb lihtsalt masinlikult ümber oma telje. Teed tööd, mis sind üldse ei huvita, aga sa pead seda tegema."

Rutiiniga kohtus Mall aga ühel suvel, mil ta asendas oma tuttavat küljendajat. "Mõtlesin, et kunstnik on hästi ebamäärane amet. Aga see kaks nädalat, mis ma küljendaja olin, mõistsin, et mul on jumalast tore amet ning ma olen sellega väga rahul!" Ametlikult oli Mall tööl poole kohaga ning see pool kohta tähendas tööd hommikul kümnest õhtul kümneni. Vahepeal vaevalt 15 minutit söögipausi. "Siis ma nägin, et inimesed töötavadki nii. Paljud jäid veel õhtul minust tööle ja imestasid, kuhu mina nii vara lähen. Mis elu see selline on? Ainult aknast näed suveilma. Siis mõistsin, et ma võin saada vähem raha, aga suvel jalutan ja puhkan närve."

Mall leiab, et inimesed määratlevad end nende ringkondade kaudu, kuhu kuulutakse. "Seda eriti just töökohtades, kus on oluline, et saadakse ka pärast tööd kokku. Seegi on rutiinne – samad inimesed, samad jutud. Eestis ei ole mitte ainult kõrg-, kesk- ja madalklass, vaid umbes kümme eri klassi, suurt ringkonda. Kes kuhu kuulub, kes kus käib söömas." Mall näeb selles veidi ohtu: "Inimesed on natuke liiga krampis, see võtab nende arenguperspektiivi maha. Midagi uut ei katsetata, tehakse ainult seda, mida oma ringkonnaga on harjutud tegema. Suheldakse ülbelt alamatega ja alandlikult kõrgematega. See ei arenda, sellised inimesed ei käi ringi lahtiste silmadega."

Üksi välismaale!

Mall ütleb, et eestlase passiivsust aitaks vähendada reisimine. Mall ise on reisinud eeskätt seoses näitustega. "Mulle tohutult meeldib käia üksi ringi – siis ma suhtlen inimestega, küsin teed ja poes asju. Kui oma seltskonnaga minna, oled jälle ainult samas ringis – räägite omavahel eesti keelt ja ei saa kohalikest midagi teada. Tuleb sõita metrooga ja näha inimesi tegutsemas." Reisidest on Mallile kõige parema emotsiooni jätnud kahenädalane seljakotiga reis Taisse. "Kui ringi käia, siis näeb, et inimesed on kõikjal ühesugused, olgu siis džunglis või Tallinnas. Omasugused leiavad omasuguse, huumorimeele ja muu järgi tuntakse ära." Mallile meeldib kulgeda ühest kohast teise, meeldib sõitu alustada ja sõitu lõpetada.

"Ringlused. Kollaažid" on kollaažinäitus - just see on Malli lemmiktehnika. Esimese kollaažinäituse tegi ta 1993. aastal, ent see ei olnud Malli päris esimene näitus. Esimene näitus oli kraaps graafikale, kuna Mall on lõpetanud just selle eriala. "Kohe läksin aga kuidagi kollaaži peale. Algul mõtlesin, et joonistan asjad, siis aga taipasin, et mis ma ikka joonistan, võtan parem ja kleebin. Siis ma ei mõelnud mingile jätkupidevusele ega neopopile, mida mu tööde kohta on öeldud. Mina läksin lihtsalt mugavamat teed pidi." Nüüd on kollaaž kasvanud Malli kireks ning ta õpetab seda ka Eesti Kunstiakadeemias.

Mall ütleb, et õpetada talle meeldib. "Olen EKA lõpetamisest siiani õpetanud. Õpetamine on väga hariv tegevus – õpetan ja õpin samal ajal, sõnastan oma teadmised ning siis kuulen ka ise, mida ma tean."

Glamuur ja kitš

Malli on nii teised kui ta ise tituleerinud popkunstnikuks, seda eeskätt Malli maailmavaatest tulenevalt. "Mind ei huvita inimese sisemaailm, pigem see ühiskondlik teema, masside liikumine, sotsiaalsed probleemid." Just seda sotsiaalset närvi elab Mall ka oma töödes välja. "Lemmiksaade, mida ma kuulan, on Vox Populi. On väga huvitav kuulda, mida inimesed räägivad, sest ega me ei tea ju, mida keskmine inimene arvab."

Malli tööde arvustustes on öeldud, et "tema glamuuriihalus polegi nii süütu, kui algul näis". Glamuuri defineerib Mall kui pealiskaudsust, kuninglikkust, tohutut tähelepanuvajadust. "Inimesed teevad kõik selle nimel, et olla glamuurne, üks halli massi seas." Mall tunnistab, et suhtub teemasse irooniliselt. "Kosmosest vaadates oleme me kõik üks hall mass, ei ole vahet, kes on glamuurne ning kes pole."

Glamuur kunstis tähendab Malli jaoks kitši, mida talle irooniliselt kasutada meeldib. Mall ütleb, et ei teagi, kas Eestit on tabanud glamuurihullus, pigem tõusiklus, mis ilmneb näiteks selles, et inimesed käivad hirmkalli raha eest söömas nii-öelda trendirestoranides. Ainult selleks, et näidata – ma käin seal söömas!

Mall tunnistab ausalt, et mõnikord on ta liigagi irooniline. "Mõnikord kipun lähedastelegi laksu andma. See häirib mind ennast ja vahel on süümepiinad. Olen tüüpiline Ambur ja enda arvates ütlen kõike ainult hea pärast – et inimesed ennast muudaksid. Mõnikord aga solvan niimoodi inimesi ja nad muutuvad seetõttu vaikseks. See ei ole hea."

Eestlased ei oska mängida

Moodi käsitleb Mall kui sotsiaalset nähtust, mis peegeldab hetkemeeleolusid. "Mood muutub isegi veerandaastate kaupa, see näitab, et aeg ei ole jääv. Mind ennast see isegi häirib. Ma ise olen meelega pigem mittemoodne. Ma ei osta asju, mis ehk on küll moodsad, aga mis ei meeldi mulle, mis ei sobi minuga."

Šoppamine on Malli jaoks ebameeldiv tegevus. "Mul on üldiselt pilt peas, mida ma tahan. Aga seda ei leia kunagi. Mõnikord võib ainult vedada, kui leiad midagi ägedat ja on ka raha, et see osta." Mallile meeldivad ilusasti pargitud nahast kotid ning isemeisterdatud mütsid. Viimastest võiks Mall eraldi näituse teha. Ootame põnevusega!

Mall Nukke näitus "Ringlused. Kollaažid" on avatud Rävala 7 Moodsas Valgustuses kuni 15. aprillini.

Näituse keskne kujund RING on väljapääsmatuse, kinnisuse, rutiini sümbol. Küllaltki abstraktsed ja laialivalguvad mõisted "elutee", "karjäär", "rutiin" on saanud töödel abstraktse mustri kuju, mis siugleb ringi- ja ovaalikujulistel töödel.

Näituse pealkiri "Ringlused" sai inspiratsiooni tavaväljenditest "ringkonnad", "sõprade/tuttavate/kolleegide ringis", ka lausest "nagu orav rattas..." jne. Tegu on suletud süsteemidega, kuhu nii sisse kui ka välja saada on raske. Need on pöörised, mis võivad toimida kui mustad augud, neelukohad.