Kevad on imeline! Ärkan lindude rutaka lauluvulina peale (taas kord esineb lastehaamrit meenutava piuksuva häälega lind, keda siiani pole õnnestunud tuvastada), mis tihtipeale seguneb küll Minka kiusliku vingumisega. Pärast kassi kostitamist naudin tugitoolis kerra tõmbunult hommikukohvi ja vaatan aknast välja.
Tean, kes hilineb tööle ja kes kooli. Kelle jaoks on hommikune leht huvitavam asjaolust, et koer on leidnud midagi jõledat ja sakutab nüüd seda liigagi hoogsalt. Hommikuste hilinejate koorekihi moodustavad aga need, kelle hilinemis-süü olen alles nüüd tuvastanud – kevadised armunud. Nad ootavad teineteist. Ja siis lausa veavad jalgu, et saaks ometi kauem hommikut käest kinni veeta. Ja teineteisele hardalt otsa vaadata. Vahel kingivad noored romantikud teineteisele lilligi. See on nii tohutult armas ja kohmetu...
Kevad sunnib inimesi tegema kummalisi asju. Või siis harilikke tegusid kummalistes kohtades. Neli päeva järjest silmasin ma üht keskealist meest, kes igal hommikul end punase maika väele kooris ja seejärel Keskraamatukogu ette bussiootepaviljoni päevitama sättis! Ja uskuge, ma polnud ainus, kes tänaval laginal naerma hakkas.
Lõunal aga paigutan tooli kööki avatud akna alla ja lasen päikesel enda palet suudelda. Ja need suudlused on olnud kevadiselt kirglikud. Julgen soovitada teilegi! Nii on hea mõelda toidumõtteid kevadpühadest, mis kohe-kohe käes. Pealegi: lihavõtted on mu meelest küll parimad pühad, sest kõik on nii säravalt kollane, värske ja rohkelt täis vitamiine. Aias on võrsunud esimesed helerohelised naadid, pisut kibedad võilillelehed ja ehk isegi kõige esimesed roosad rabarberivõrsed.
Mäletan lihavõtetest enim seda, et otsisime õega ema peidetud šokolaadist mune (alati oskuslikult raamatute taha varjatud!), mäkerdasime oskamatuses köögilaua ja iseendid kokku küünelakkide ja kummaliste munalakkidega ja vaatasime kadedusest tulvil pilkudel saksakeelsest "tee ise" vihikust, kuidas ühes esinduslikult ilusas aias oli terve pisike kirsipuu täis riputatud värvilisi mune. Ja loomulikult unistasime sellisest munapuust!
Ent mis lihavõtted need ohtra kohupiimata oleks?! Nii ongi, et peale munade koksimise ja hiljem nädalaid kestvat munavõi tarbimist tehakse igas peres pashat. See on maitsev ja hea traditsioon, mida tuleb hästi hoida. Ent retsepte, mille vahel valida, on tõesti sadu. On pashasid, mida korralikult keetma peab; neid, mis pikka aega nõrguda tuleb lasta; munata ja munaga – mõistate ju isegi, mida silmas pean. See pasha on pisut teistmoodi – tarretisega ning mõistagi rohkelt rosinate ja marmelaadiga pikitud. Minu pasha võlu seisneb selles, et ta on hästi mahlane ja magus. Rohkem magustoit kui õige pasha – seepärast sai ka hellitava nime: pašhenka!
