Mõnus on hommikul ärgata, kui õhk on külmakristallidest sädelev ja sekka puistab keegi taevas üksikuid lumehelbeid. Süüdata juba hommikul küünlad, panna peale mõni ammu unustatud plaat ja märgata, et nootide edenedes tulevad kõik sõnad meelde.
Mõnus on tugitoolis istudes taldrikutäit kuuma forellipastat süüa ja kõrvale külma ja klaari valget veini juua. Eriti veel siis, kui selja taga praksub oma pragiseval moel kuusehalg ja lööb sädemeid luugist välja. Aknast paistab taevas ja abitute tuvide asemel lendavad pardid ja luiged.
Magamistoa nurgas, nurga-akna all asuvas tugitoolis on kõige mõnusam koht maailmas. Pisut jahe küll on, kuid erkroosades laimiroheliste triipudega villastes sokkides on kõikjal mõnus ja soe. Alla nulli kukkuvad külmakraadid mind sel aastal ei heiduta (seda luban igal talvel, enne, kui pimedus ja pori mu enda võimusesse võtavad ja talveunne suigutavad). Las talv tulla! Las udutab ja loobib pori, kukub taevast lörtsi või vihma! Parem on muidugi, kui langeb laia lund... Nii mõnus on, kui esimesed lumehelbed maanduvad pehmelt huulil ja siis kaovad... Nii eriline on tunne, kui esimest korda vedada sõrmega aknalauale sadanud lumehelvestesse joont. Lumesaju mustrid uuel taustal on teistsugused, segunenud pudenevast värvist ja punase kassi näost. Tundub, et see talv tuleb teistsugune. Ma loodan.
Mind rõõmustab alati väga, kui suured poed oma valikut veelgi laiendavad! Nii on tekkinud makaroniriiuleile hoopis teist sorti peened pastad, mida seni vaid pisikestest Itaalia kaupa müüvatest poodidest või Stockmannist osta sai. Maitsevalikus leidub nii tindikala (mustad), basiilikut (rohelised) kui sparglit (helerohelised). Miskit oli kindlasti veel, ent minu vaieldamatu favoriit on tindikala penne.
Ammu-ammu Itaaliast tulles ostsin Veneetsiast kaasa tindikala tindiga värvunud spagette. See on kõige pikemat aega püsinud kuivaine pakike üldse! Tudengina oli ju suur rõõm, kui tavalisel spagetitaldrikul lahjade ning vaevu kollaste säästuspagettide seas mõni must triip seikles. Lisasin pisut tomatit ja peterselli ning gurmee a la Tartu tudeng oligi olemas! Parmesan oli siis ikka väga kallis ja mozzarellat sai sel ajal vist vaid Tallinnast osta. Noore inimese vanainimese-jutud...
Kuigi jah, Kalamaja nurgapoest ei saa kumbagi mainitud juustudest. Ent asemele pakuvad nad Suluguni ja õigesti teevad! Suluguni juustu tulekski rohkem tarbida - see on mõnus ja sulab hästi. Samuti brõnsa. Kes kahtleb, see palugu turul prouadelt pisut mekkimiseks. Pealegi: endale peab vaheldust pakkuma ja mitte ainult läänest tulevate toidukaupade näol!
Tulles tagasi mõnutunde ja pikalt jutuks olnud musta tindikala pennede juurde - mis võiks olla parem, kui lisada veel pisut lõhet, mõned krevetid, magusaid herneid ja koort? Paremat polegi! Eriti, kui terve kala on otsa saanud ja alles vaid mõni jupp, mida kassile ei raatsi anda. Ja kui ikka päris aus olla, siis annan ma endale ju aru ka, et kass on juba saanud!
Kõigepealt tegin pliidi alla tule. See on isegi lihtsam, kui vahepeal tundus! Suuremad halud pilbasteks, vanu ajalehti kortsu ja tikuga tuld. Vanu ajalehti kulub nüüd palju enam, kui igapäevane postkast pakkuda suudab.
