Nädalavahetusel oli mets sinililledest sinisetäpiline. Olen seda hetke nii kaua oodanud! Viimaks on kevad, viimaks on sinililled ja õhk, mis kõliseb linnulaulust! Esimene aken jäi ilma talverüüst - tõmbasin ära kõik aknateibid, mis talvekülma õues hoidsid. Tuppa poeb nüüd värske, jõust ja elust pakatav õhk.
Isegi me kass Minka on üles näitamas suurt huvi maailma vastu. Istub aknal ja vaatab... midagi. Ühel hommikul jälgis aga pikalt, kuidas hall kass teist kassi varitses. Mul oli selle üle hea meel, lausa vanemlik uhkus valdas mind, sest Minka ei oska meil üldse kedagi luurata. Muudkui põriseb ja njäub ning lehvitab sabaga kogu selle püha ürituse ajal. Täitsa kassielu-võhik, kes sööb õues lehma kombel rohtu.
Nädala sees põikasin korraks Pärnusse, mis oli juba suveootuse meeleolus. Suur koristusaktsioon oli igal juhul käimas: pesti aknaid, maju ja pühiti tänavaid. Aiad oli krookustest kollase-, lilla- ja valgeviirulised. Mõni oli silladest justkui siniseks kastetud ja pungade asemel ehtisid põõsaid nii mõneski kohas pisikesed lehed. Kassid põõnasid kuuride katustel ning panid oma nurrumisega õhu värelema. Ootusärevus, elujõud, rõõm ja ikka ootus. Rohkem päikest, soojust ja sinist taevast – eks me kõik ju igatse seda! Igatseme, et saaksime pelgalt ilusast ilmast õnnelikud olla.
Toit on üks minu õnne allikatest. Rõõm erinevate komponentide segamisest ja uute maitsete leidmisest. Rõõm uutest viljadest, elevus ja ootus esimeste rabarberite järele (palun mitte täheldada, et aga Kaubamajas ju juba on, sest proovige neid – neil pole rabarberi maitsetki!). Soov taas kord süüa punasesõstratorti või üle pika aja hakklihakastet. Päriselt! Igatsus frikadellisupi järele. Ausalt! See ei kõla ehk popilt, aga nii see on. Või! Päris või, mitte erinevate taimsete rasvade segu. Ma vajan seda maitset mustal leival! Unistus mannavahust. Kartuli-räimevormi krõbeda juustukooriku eriline mekk. Maasikatarretise neelud. Kõik söödud ja veel söömata road, toorained ja kultuurid kannustavad mind kööki, kus on juba praegu nii palju erinevaid jahusorte, erikujulisi pastasid ja kuivaineid, et neid ei jõua aasta jooksul viiel erineval moelgi proovida, rääkimata vanade heade maitsete lubamisest. Värske kapsa ja hakkliha hautis... Mõistate, millest ma räägin?
Kõikvõimalik nacho- ja Tex-Mex-kultuur on minust kuidagi mööda läinud. Isegi riivanud on vaid ehk kahel korral. Krõbedalt, kuivalt ja kuidagi liiga suure säilitusaineprotsendiga, on see enamasti purki pandud kultuurikraam väga võõrana tundunud. Või on lihtsalt üle trumbatud mõne teise võimaliku ja intrigeeriva valiku poolt? Ei oskagi aru anda.
Maailmas on eri toidukultuure nii palju! Igas külaski on oma kultuur, omad eelistused ja tavad. Kõike imelist ja imelikku siin maailmas niikuinii proovida ei jõua, aga kui seada vähemasti väikegi eesmärk – proovida, kord elus, "kõike"... Maitsepanga rikastamiseks, enda arendamiseks, maailmapildi avardamiseks – need kolm põhjust on vaid toidukultuurimäe pisike tipp, kuhu mahub vaid ühel jalal seisma.
Krõmpsuvad maisijahust tšipsid on mu peas keerelnud hoopis teistel põhjustel. Kotletid on Eesti koduse toidukultuuri üks lemmikuid, nachod aga Texase/Mehhiko toidukultuuri tähtis tegelane, mis on hea kampaania korras ka eesti noorte peoõhtu kausitäitja. Panna kaks kokku, saab ühe.
