Õue astudes tilgub vihm kohe katuseservalt ninale. Peale tibutava vihma on õhus jahedust, külma mulla lõhna ning helehalli udu, mis peidab ära lähedal asuvad majad. Nagu vaataks ilma ja maad läbi õrna tülli. Kõik on helehalli tülliudu sees.
Peale mulla hõngu on ka suitsevate korstnate lõhn. Niiskus vajab tubades ju tõrjumist ning halud lähevad praksudes põlema. Valgetes, pruunides või mürkrohelistes glasuurahjudes. See on Kalamaja, Karlova ning Pärnu lõhn – korstnasuitsuga lõhnastatud õhk. Raske udu surub suitsu asfaldi poole tagasi ega lase sel taevasse lennata. Ninad veavad õhku või end kirtsu, sest paljudele see ei meeldi, kui korstnad õhku rikastavad-reostavad. Eks see ole harjumise asi. Mulle meeldib. Isegi väga! Selles on kodu lõhn, toasoojus ja...Kollases suvekleidis Silueti moejoonis kaunistab üht minu lemmikplaati. Viimasel ajal võtan teda taas tihedamini sahtlist välja, sest sügis on selle plaadi aeg. Kevad ka, mil pori on veel pehme ja ilma värske muruta ning öösel külmub ära. Need on sellise kevade laulud, kui krookused juba õitsevad. Naljakas, aga sügisel õitsevad ka miskid krookuse näoga lillad lilled. Nende nime ma ei tea ja polegi oluline. Aga nende lillede aeg on ka selle plaadi aeg. Umbes nii, nagu Koop kõlab hästi alati kevadel. Seda talvel kuulates tekib kohe kevade tunne ja räästad justkui tilguksid. Nii laulab Belle and Sebastian alati sügisel. Rõõmuskurbade helidega lood, mis sunnivad endasse vaatama. Neis lugudes on alati ka pisut kinganinade põrnitsemist. Juba seegipärast on see sügise plaat, et muidu võib hooletult lompi astuda ning nii saavad ka kummikutes varbad märjaks. Ja rohkem silmade kissitamist, sest muidu sajab vihm otse silmavaatesse ning ripsmetušš, mis peaks olema waterproof, lainetab mustade vildikajoontena lau all.
Aga mitte kunagi suvel ei kuula ma seda muusikat. Suvel on teistsugused plaadid, lood ja viisid. Mõne teistsuguse Siluetipildiga plaadiümbrisel.
Asfaldiservad on veel viimaseid aegu oranži lehekuhja alla kadunud. Auto- ja kõnniteed on värvist kokku sulanud ning nii kitsamaks tuisanud. Mõni päev tagasi, kui veel päike paistis tuhmile asfaldile, leidsin end tühjal Kalamaja tänaval, kus ainsaks heliks oli kollase vahtralehe kumisev asfaldil kõndimine. Tuul saatis teda üle tee. Heli aga sarnanes sõrmeotsa õrnale paitusele trummikilel. Minu sõrmed olid koti raskusest sirgeks vajumas, aga edasi liikuda ka ei sobinud. Vaikus, keset Tallinna linna! Kujutad ette? Isegi sõjakad kajakad ei teinud häält, ükski laps ei jonninud, helikopter ei maandunud ega naaberaia taks klähvinud. Imelikult vaikne oli. Sügisleht ületas teed...
See vaikuse hetk innustas mind valmistama sama oranži suppi kui tänavad, lehehunnikud ning apelsinid, mis hiljuti turult tõin. Vihm küll muudab lehekuhjad peagi kleepuvateks ning libedateks klompideks, ent ikkagi on see vaatepilt, mis annab igale päevale meeleolu. Kui me vaid lubame endal seda märgata. Ühe minuti kaotus päevas värvilistele lehehunnikutele pole ju mingi kaotus, vaid võit. Võidetud minut endale. Päriselt ja päriseks. Üks minut sügismälestusi! Aitäh!
