Aeg-ajalt on tore ka ise avastada endas mõni teadvustamata hea külg. Näidata iseendalegi üllatavalt toredat palet, mis igapäevasuhtluses iseendaga ehk tähelepanuta jääb. Näiteks avaldub see siis, kui istud kolm päeva jutti mõnusasti toas lumevangis. Meeldiva tõsiasjana selgub, et muidu halva kombena tundunud "kõige arutul hulgal varumine" on tegelikult suurepärane iseloomuomadus!
Kolm päeva aknast lume imetlemist ja ikka ei saa toiduvarud otsa. Uskumatu vedamine! Poodi ei pea minema, linnasegadusse ei pea sukelduma ning võibki lihtsalt olla. Või kui päris aus olla, siis kõigiks kolmeks õhtuks piima tõesti ei jagunud. Kakao tarvis, ma mõtlen. Ent lohutuseks ja vabandamiseks võib öelda, et ka kakao sai otsa. Nii et pool muret tegelikult.
Mõru kakaod küll oli kapis – nagu ikka -, aga ju siis ei isutanud selle järele. See ongi rohkem koogi tarvis. Või nendeks puhkudeks, kui on väga kange kakao isu. Ja kui edasi vabandada selle piima teemal, siis kui lehmade kingitus poleks töönädala alguse hommikuks ka otsa saanud, oleksin ikkagi täisvalmiduses terve nädala välja vedanud ja kauemgi veel. Sügavkülmas on lammas, marjad, köögiviljad. Külmikus ja keldris juurviljad. Kapis moosid ja muud hoidised ja kapinurgas purk kondenspiima hommikukohvi valgendamiseks. Tõeline luksus! Rääkimata erinevatest riisidest, pastadest ja muudest kuivainetest, millega veaks ehk purikate tilkumisenigi välja. "Varuja inimlooma" tõeline pale!
Sellist lumetormi, hangesid ja imeuhket vaatepilti Talv alati just ei kingi. Lörtsililled aknail, hangedest peegelduv valguse helgus toas. Lumehanged, sügavad ja pehmed ning sisse astudes põlveõndlais veidi sulavad. Ukse ette kerkisid nagu võluväel porgandininaga lumememm ja liumägi. Maja lastel oli tõeline pidu!
Küünalde tuba küttev kodusoojus, ahjus praksuvad puud ning pliidil podisev kuum supp. Millist talve veel soovida? Korraga oli talve- ja jõulutunne. Meeletu kerguse ja õnne tunne. Päris talve igatsus oli kolmeks päevaks käes. Lumeküsimusele oli tulnud vastus tuhande hüüumärgi ja koolonisajuga – tõeline lume pillerkaar!
Kui lumi on Talve kingitus ja jõulud miskipärast vääramatult kingituste saabumise aeg – siis kas ei võiks sel aastal kingid olla teistsugused? Lihtsad, soojad, väikesed ja südamest tulnud. Praegu, mil jõuludeni on veel piisavalt ja samas liiga vähe aega, on ehk veel sobiv teemat üles võtta – hiljem võib see kedagi juba pahandada. Miks kingime vahel kingitusi, sest lihtsalt peab midagi kinkima? Miks kingime linnukese kirjasaamise pärast, mitte soovist kellelegi rõõmu valmistada? Miks pakime paberisse kraami, mida endale kunagi ei tahaks? Miks teeme nii, et kellelgi pole hea?
Kui Sa leidsid kõigile neile küsimustele vastuse, siis ei tohiks tunduda imelik kinkida kellelegi lihtne purk moosi või karp värvipliiatsid, valgete lehtedega märkmik unistajale või kaerahelvestega seep kätega töötajale. Ei tohiks tunduda kohatuna kinkida inimesele lihtsalt küünal, et tema päevas oleks leegi soojust ja õdusat kuma. Pole "liiga väike ja väärtusetu" kink ka lihtne helkur ning võib-olla pakk tema lemmikkomme. Miks kardame pisikesi kingitusi?
Kas me pole juba piisavalt suured, et saada üle lasteaia kompleksist, et kingid peavad olema samas väärtuses, kuigi võimalused on erinevad? Miks me tunneme end ikka vahel halvasti, kui keegi on teinud meile suurema kingi, kui me ise suudame kinkida, või vastupidi? Miks ei tunne me rõõmu ning kortsutame laubale pikki murevagusid? Miks ei võiks see kink olla meie tõeline soov ning südamest tulnud sõnad?
Veel on aega nende küsimuste peale mõelda. Veel on kuusekarravaba kainet mõistust, et hoida end tagasi ning leida südamest soov igale sõbrale, pereliikmele ning võõrale. Veel on jõulueelne aeg, et end valmis seada. Rahulikult.
