Aasta viimastes tundides on alati midagi maagilist. Pikk õhtu täis ootust, doominomängu ja kihisevat-mulisevat. Ja siis! Siis on mõne minutiga õhk kergest särinast lausa paks – hammustatav.
Uus aasta on nagu uus algus, uus tahe ja paremad soovid – Sind justkui valataks üle millegi sõnuseletamatuga ja kõik tundub taas võimalik. Kõigi suil head soovid ja vaat et üleehitud kujulgi, ent sellegi poolest siirad ning soojad. Ta tuleb saluudiga – ilma selleta poleks ta nagu tulnudki. Taevas kärgatavaid rakette ootan ma alati nagu laps hommikul kommiampsu enne hambapesu ja kaerahelbeputru. Õhk on ärev, kärsasuitsune ja rõõmus. Ülevoolavalt rõõmus, pulbitsev ja keev. Kallistused, õnnitlused võõrastele tänaval ning soe tervituslaine. Kas teate, ma nägin esimest korda lillade sädemetega saluuti ning see rõõmustas mind pööraselt!
Uue aasta nägu on klaar ja sile, ta silmad säravad ning ripsmeilt pudeneb veel saluudisära ja serpentiinid on takerdunud lokkidesse. Soe jänesekrae soojendab ta kaela ning ta samm on reibas. Uus aasta on alati niiii ilus! Vahel on ta rohkem nagu ilus poiss, teinekord pigem tüdruku moodi – see uus, just saabunud aasta. 2009 tundub mulle väga noore neiuna – juba neljandat päeva naeratab ta avali sui ning tema hommikupale on sama kaunis kui keskpäevane härmapuudris külm põsk.
Kuuseokste põlemise praksumine ning kissellikannu paisutama toodud sarapuuoksad... Hämmastavalt suured on nende urvad ja punnis lehti peitvad pungad! Siis, kui metsas murdunud oksalt endalegi murtud sai, polnud veel nii külm ning ammugi polnud Tallinna lähistel sellist miinust nagu vaid päev hiljem, teel linnast ära. Metsad, põllud ja teed olid valged, justkui suhkrukristallide ja jääga üle puistet. Sellise sädelusega kaetud, et kartsin härmas oksa lähedal väljagi hingata. Aga pildile tahtsin jääda ju ikkagi naeratusega! Ma poleks uskunud rääkija sõnu, kui keegi oleks väitnud, et lai Pärnu jõgi on jääkaane all voolamas ning et uljad, ehk liigagi julged kalamehed juba peal õngitsemas. Kahju, et mereni ei jõudnud. Võib-olla oleksin siis oma imestunud suu lihtsalt lahti unustanud ning külmamusi kurgule punase pitseri jätnud. Nii et merejää jäi veel nägemata, uskumata. Eestimaa on imeilus!
Veel tormab õhtu liigkiiresti peale oma pimedusega, loputades kõik ühtlaselt halliks, ja peidab siis üldse. Tahaksin nii väga kauem nautida päikesepäeva kõrge taevaga toas ja kõndida krabiseval lumeteel, uudistada muidu lehtes puude varju jäävaid maju ja piiluda inimeste ausatesse talvesilmadesse...
Hommikul oma Kalamaja toast välja vaadates pole sellist vaatepilti näha. Isegi silmi kissitades ei muutu maailm valgemustriliseks – meri, mis me kaldas loksub, õhkab vist ikka soojalt. Ja seepärast ongi tohutult kahju, et õhtupimedus peidab endasse härmas imedemaa. Valge talvepildi, kus tüdruk ja poiss istuvad pargipingil ning ümber kõliseb külm ja kinnastatud käed hoiavad auravat tassi musta suhkrumagusa teega.
Õnneks on õue lagi ka täna kõrgel (ja lubadus seisab veel mõne hea päeva jagu!) ning virsikukarva ja mustikapiimased pilvetordid lendavad üle sinise taeva. Pealegi sama sinise kui suvel. Ja ilusat talve, mis uude aastasse astunud, saab nautida ilma grammi nurinata!
Keel käib suus ringi ja soovib peale päikeseküllast murakalikööri midagi peedist, küüslaugust ja juustust. Ja homseks kindlasti soolaseenepirukat, sest eile andis vanaisa kaasa just paraja purgitäie metsakulda. Ning memme valmistatud seenepitsa sulas suus ja kõhus täitus ammu tühjana seisnud "memme seenepitsa soolikas". Nii on iga toidu jaoks kõhus oma koht. Ja sellised ammuarmastatud isud-soovid tulevad ikka keelele ning nendega ei tohi teisiti käituda, kui anduda. Üks kõne vanaemale ja soov täidetigi - ma loodan, et rõõmuga.
Ilusa ja külma päikesepäeva auks, külma kõlina helinaks ning kõhu kosutavaks turgutuseks valmis pirukas, mis seenekullane ja sibulasoe, kitsejuustupilve puistega.
