Talvine päike särab võimalust andes intensiivsemalt kui iga möödunud päev tagasi, sundides udupilvi oma tuhahalli vatitülli aina enam kergitama. Lubatud ühe päikesepäeva asemel tuleb ilmateatesse korrektuur teha – kolm päikesepäeva järjest! Milline kingitus! Taevas justkui sikutaks üles oma tuliuusi siniseid põlvikuid ning valiks sobivaid kingi, millega päikese ümber eputada. Ninad on veel lumeporised, seepärast ei tea, kas kõpskingad on sinilillesinised või krookusekollased, kirsiõieroosad või lumikellukesevalged...
Ja siis, siis ta justkui unustaks kõik toredused, päikesesoojad lubadused ning laseb alusseeliku tüllid nii tihedalt varvastele kukkuda, et hommikul, päeval ja õhtul pole turgutavat valgusevahet nähagi. Need päevad kaovad kalendrist ning pikeneb talve rähmaste silmade uneliivast hõõrumise aeg.
Köögis ei panekski ma ehk muidu tähele, kui vahel päikest ei näidataks, et akendel on tolmuviirud ja hernevõrsed on liibunud vastu poti-aurude õhatud märga akent. Oma lehemustrilisi jälgi on nad melissiga küll vist võidu jätnud, mõned kassinina templid vahel. Helelilla köök muudab kameeleoni kombel oma tooni õrnhallist helelillaks, olles vahel lausa mustvalge. Siis, kui alusseeliku tüll on varvastele kukkunud ning litterkleidid ripuvad tuhmunud pilgul ukse küljes. Aastaaeg on hetkel selline... olematu. Kuidagi ei võta omaks ei kevade nägu ega vaevaks talve palet teeselda. Nagu ei suudaks keegi kusagil millegi üle otsustada. Ometi, vahepeal oli tunda lumikellukeste lõhna! Ja märja sooja mulla oma... Ilmselt unes.
Õues on vähenegi lumevaip pisikesi ja suuri jalajälgi täis tipitud. Mõned suured neljajalgse omad vaheldumisi Kalamaja kassidega. Pea iga päev püstitakse mu akna alla uus lumest loom – memm vitsaga, lumest koonusloom vitsa ja kuivanud lehtedega ehitult. Pisikesel kasukasse pakitud tütarlapsel on tegemist palju olnud.
Punaseid südameid täis riputatud sõbrapäev on möödas ja pea saabub sinimustvalgeks kirjatud tähtpäev. Minu kord Teile kirjutada on aga nende kahe vahel. See on just paras hetk, paljastamaks oma viimast katsetust – peedijahuga toorjuustukook. Juustukook on iseenesest minu koogi kohta liialt pretensioonikas nimi – seepärast ongi ta peediroosa kook. Ilma juustukoogi segava tiitlita. Kook, mis möödunud tähtpäeva tuhmunud toonis ja oma ilusa maa juurvilja võimuses. Kuidas muidu võikski? Peet nii glamuursel kujul ja siirupisse keedetult. Ikka tähtpäevaks!
Naljakas, ei, lausa piinlik on mõelda, kuidas veebruar kirjatakse alati uhkelt ja patriootlikult sinimustvalgeks, ent keegi tema pinnal uudistamas ei käi. Suud räägivad masendunud majanduse sõnu, silmad on soolveest suletud ning selle maa ilu jääb kõik nägemata. Nagu Eestimaa oleks kaunis ning maaliliselt köitev vaid kevadel, suvel ja sügisel. Ei! Ta on imeilus ka praegu! Oma talve kulunud palitus ja Valaste joa jäätunud purikamustris, härmas maakividest lautade seinte ning lumevalgete lõputute põldudega. Jõed on servast jääs ja keskel voolab rutakalt sõrmi võttev vesi. Pardid on kobarasse magama jäänud ning harakad oma lipuvärvidega tiival ajavad edevaid linnuasju. Maanteid mööda sõites, eriti hommikul, on näha kitsi, kes kahekesi nosivad teineteise meeldivas seltskonnas. Või kiiresti liduvat rebast, kes on külmast kohev nagu pulmatantsu tegev klugisev linnatuvi. Metsa all on rohetamas mustikavõrsed ja esimesed pajud on oma pehmed käpad välja ulatanud, et keegi nad peagi tuppa viiks. Vaid mõne päevaga muutuvad nad toasoojas õrnkollasteks ja magusasti lõhnavateks...
Selle maa auks, mida ma nii väga armastan ja mille pinnalt ma ilmselt kunagi lahkuda ei taha. Selle aukartust äratavalt ilusa looduse ning muinasjuttudest maha kirjutatud linnadega maa rõõmuks. Selle maa juurviljade ilu ja maitse auks, nende inimeste terviseks, kes kasvatavad kõike head, mida me oma igapäevase leiva kõrvale sööme, on see õrnalt peediroosa kook, tulipunakasroosa peedisiirupiga. Otse südamest, Teile!
