Kalamaja virgub talveunest ning hõõrub juba avatud silmi vanast värvirähmast, pühkimata tänavatolmust ja riisumata oksarägust. Lumikellukesed on oma haprad õied avanud ning kolmas aed näib kui parim piknikupaik valgete kellukesepatjade ja sametrohelise vaipkattega vana keerdus õunapuu varjus. Kollased krookused, lillakasrohelised õrnad naaditupsud ning nõgese esimesed kõrvetavad lehekesed. Sirelipungad, mis akna taga iga päevaga aina priskemaks muutuvad, ning muru, mis kolletunud tutsude vahelt erkrohelisi liblesid välja poetab.
Kõik on iga päev nii suures muutumises, helisevas tärkamises ning häälekas ülelennus, et ma tunnen end elevusest nakatununa! Saabuvad linnukolmnurgad on lootusrikkad ning nende hääl ei sarnane sugugi sügisesele laulule, mis siis taevad tumehalliks võõpas. Vähemasti mulle õhkab kõik nii.
Õhtune jalutuskäikki on vaikuses. Tuul ei puhu - temagi nagu vaataks ja imetleks kevade pisikesi jalajälgi, mis soojuses aina kasvavad ning üha aplama sammuga kõikjale jõuavad. Ja kui veel päike paistab ning tuba lööb särama päikesejänkude trallis, valdab mind nii suur õnne tunne, et kohe ei teagi, mida teha. Sellisel hetkel ei morjenda isegi talvemustad aknaklaasid, mis oma vihmapiisa- ning tolmumustris on hirmuäratavalt raskemeelsed. Silm märkab hoopis ärganud mesimummu, kes kumiseva põrina saatel lennuharjutusi sooritab, ning aknaplekil peesitavat porikärbest. Teises hoovis aga on enda pehme kõhu päikese poole paitamiseks keeranud hallikirju kass.
Linnud laulavad varahommikust kuni viimase valguse heleduseni õhtuhämarates põõsastes. Nende hääl on kõlav ja vulisev ning kui aknast ei poeks sisse veidi nurgeline kevadjahedus, võiks laulu saatel magama jääda ja uue helisema hakates ärgata. Ent veel pole õues nii soe. Pisut kannatust ja peagi võib luftaknad pärani jätta ning kahe teki raskuse all und näha. Nektarmagusat kevadund...
Et aga veel pole aias suurt midagi hammustamisvalmis ning aknalaudadel koguvad pikkust tomati- ja paprikataimed, ei jää muud üle, kui leppida poes ja turul leiduvate viljadega, mis mõningase rännaku läbi teinud. Ühes lehtedega kimpu seotud redised oma fuksiaroosades kuubedes ning kriitvalge sisemusega on praeguse aja ühed parimad ning krõmpsumad leiud. Värskematest veel rabarberid ja mõned hirmkallid sparglid – nende hingehinda ma pole nõus maksma, vaid ootan aega, mil Uus-Kongo talu oma sparglipeenrailt esimest lõikust võtab. Mmmm! Aga esimese kevadekuulutaja – vahtramahla – aeg on juba läbi ning kasemahla oma käes. Esimesed maitsvad metsaannid, mis kurgust kerge siidina alla voolavad!
Midagi keerulist ja rasket peale munamummulisi pühi ma Teile ei paku, küll aga magusat ning haput ja üleliia head ning lihtsat. Midagi sellist, mis tänuväärne ning kõiki meeli erksalt äratav. Ikkagi rabarber, mis sellest, et võõramaine!
Panin ahju kuumama ning keerasin nupu nibin-nabin 200 kraadi ligi. Kella panin samuti tiksuma. Meeleolu mõttes.
