All posts by Mariann Lambing

Igatsus elava muusika järele

Vaieldamatult Eesti üks visiitkaarte ja võimsamaid muusikafestivale Jazzkaar toimub seekord 23.–29. augustil 2021, pakkudes omanäolist ja mitmekülgset programmi kõikidele muusikanautlejatele. Festivali eestvedaja ja loovhinge Anne Ermi sõnul on nende sooviks pakkuda eelkõige kodumaistele muusikutele võimalikult palju esinemisi, sest nii publikul kui muusikutel endil on juurdunud südamesse varasemast suurem igatsus elavate kontsertide järele. Räägime selle võimsa naisega lähemalt festivali korraldamise valudest ja rõõmudest.

Viru StinaKase nahkPrillid 786x1024 Igatsus elava muusika järele

Foto: Stina Kase

KUJUNEMISLUGU

Teid nimetatakse Eesti jatsi emaks. Kuidas Te ise näete enda osa muusikaelu edendamises Eestis?

Ma isegi ei mäleta, kes mind esimesena jatsiemmeks nimetas. Kindlasti ei olnud see Jazzkaare esimestel aastatel 1990. aastate alguses, vaid pigem kümnendi lõpus, kui festival oli ennast juba tõestanud. Jazzkaar oli siis ainus suur ja rahvusvaheline festival, kus Eesti muusikud said end proovile panna. Kuna tol ajal polnud veel Eesti Jazzliitu, jazziõpet EMTAs ja aktiivselt tegutsevat jazziklubi, siis korraldasime ka sügishooaja ja kevadtalvise hooaja kontserte ning aastast 1996 ka Jõulujazzi festivali, nii oli tihe kontserttegevus augusti lõpust maini. Festivalide raames toimusid vahel kontserdid korraga enam kui kümnes linnas.

Eesti muusikutele pakkus Jazzkaar uusi väljakutseid, lisaks ka koostööprojekte välismaa muusikutega – paljud aastate eest sõlmitud kontaktid kestavad tänaseni.  Esimesel tosinal aastal oli Jazzkaarel Eesti jazzi arengus täita vaieldamatult oluline roll. Lõpuks harjusin ka selle kujunenud jatsiema tiitliga, kuid eelistan siiski olla lihtsalt mina ise, ilma epiteetide ja tiitliteta.

Miks just muusikamaailm on see, millesse olete kogu hingega pühendunud? Kas Teile meenub see hetk, kus mõistsite, et tahaksite selle valdkonnaga tegeleda? Ja kas on olnud ka neid hetki, kus tunnete, et ehk polnud see tee ehk kõige õigem?

Pärnu laste muusikakoolis õppisin klaverit, vanema venna eeskuju nakatas – ta mängis suurepäraselt klassikalist repertuaari. Teine eeskuju oli Arbo Valdma, kelle pere elas Posti tänaval meie korteri peal. Sealt võis kuulda nii klaverihelisid kui ka tema venna Hannese tšellomängu. Arbo läks edasi õppima Tallinna muusikakooli ja kui minul Pärnus muusikakool läbi sai, tundus loogiline minna Tallinnasse muusikateooriat õppima.

Veidi ehk jäi kripeldama see, et kõik toimus juba pärast 9. klassi lõpetamist, olin siis kõigest 16-aastane ja mul puudus igasugune iseseisvalt elamise kogemus. Olin pigem pelglik kui julge. 10 rubla stippi ja nädalavahetusel kodust kaasa saadud toidumoon aitasid kuidagi hinge sees hoida. Meie muusikakooli kursus ühtehoidev ja aktiivne, vaba aja veetmise ideedest puudust ei tulnud. Jatsihuvilised noormehed jämmisid tihti niisama enne ühiste tundide algust ja lõid pidudel kaasa. Pianist, helilooja ja koorijuht Raivo Tammik oli neist kuulsaim ja tema välismaalt saadud plaate sai vahetevahel kuulatud. Muusikakooli ajal külastasime pea kõiki Eesti Filharmoonias toimunud kontserte, sest tudengid pääsesid tasuta kuulama. Kui istekohti polnud, siis rõdule seisma sai ikka. See, et muusika on minu maailm, sai selgeks muusikakooli ajal, mil meil olid ka väga inspireerivad õppejõud. Kuigi Uno Naissoo teoreetikutele tunde ei andnud, oli loovat  jazzivaimu tunda koolis igal sammul.

Kuidas jõudsite Jazzkaare korraldamiseni?

See oli puhas juhus. Aasta-aastalt puutusin jazziga aina rohkem kokku – lauldes 1966. aastast ansamblis Collage, kus esimesteks eeskujudeks olid ansamblid Les Swingle Singers ja Les Double Six of Paris, seejärel külastades Eesti Raadio muusikatoimetajana Nõukogude Liidu jazzifestivale ja muidugi ka Tallinnas kirjastuse Valgus baaris ja Estonia kontserdisaalis jazzikontserte nautides. Sain päris hea ülevaate Nõukogude jazzist ja tekkinud sõprussidemed muusikutega jäid püsima tükiks ajaks. Thbilisi 1986. aasta jazzifestival, kus meie suurt esinejate delegatsiooni võeti vastu kui kangelasi, äratas laiemalt imetlust ja isegi kadedust. Samuti ka 1989. aasta Jazz Fiesta ja 1990. aasta FIESTA Internationale, kuid selleks ajaks oli kinnitatud ka Tallinna festivali toimumine.

Tallinna jazzifestivalide traditsiooni taastamisest oli huvitatud toonane Eesti Jazzi Liit, mille juhiks valiti Eesti Raadio estraadiorkestri dirigent Kustas Kikerpuu, Eesti Kontsert eesotsas jazzisõbra Oleg Sapožniniga ja Eeslitalli seltskond, kus programmi tegi Inna Veski. Sellest restoranist Dunkri tänaval kujunes populaarne jatsi pesa. Aitäh, Jens Moustgard taevariigis, kes igati toetas elavat muusikat tol keerulisel muutuste ajal! Festivali taastamist arutavas seltskonnas oli nõuandjatena esindatud ka Valter Ojakäär, helirežissöör Mati Brauer ja mina ise. Ilmselt oli neid inimesi veelgi. Kuigi meil puudusid kirjalikud kokkulepped, tegutsesime kõik suure innuga. Minu ülesandeks kujunes kava koostamine ja külalismuusikute kutsumine, tekstide kirjutamine ning raha hankimine Eesti Kontserdi arvele. Festivali tehnilise poole ja muusikute heaolu eest hoolitses filharmoonia. Ma ei teagi, kas ja kellele maksti ning milline oli Eesti kontserdi rahaline panus, igatähes lõpuks jäid kõik tekkinud võlad isiklikult minu kanda.

Thbilisi festivalide külastamisest sain nii palju inspiratsiooni, et minu arusaamise järgi pidi jazzi kõrval tingimata olema esindatud ka bluus ja nii sai peale grusiinlaste Blues Mobile Bandi ka põhjamaade bluusimehi kutsutud. Festivali esimesel toimumiskorral aastal 1990 kandis see üritus hoopiski nime Jazzi ja Bluesi päevad Tallinnas.

Festivali tõeline pärl oli tol ajal Ray Andresoni ansambel, kes esines nii pealaval Sakala kultuurikeskuses kui ka Viru varietees. Kokku toimus üle 50 kontserdi, sealhulgas Linnahalli suure saali kontserdid, põnevaid esinejad oli Ameerikast ja Euroopast, kokku tosinalt maalt. Endale võin küll ette heita ehk liiga tihedat esinejate ja kontsertide graafikut, sest mul puudusid festivali planeerimise kogemused, aga uhke tunne oli, et pea kõik Eesti jazzmuusikud olid kavas esindatud.

EESTI JAZZI TEINE TULEMINE

Kas Teil oli sel ajal ettekujutus sellest, milline peaks üks hea jazzifestival olema? Mainisite juba teatud õppimiskohti, mis esmakordselt festivali korraldamisega kaasnes, mida tooksite veel välja raskuste ja ka õnnestumistena?

Visiooni ja erilist ambitsiooni ausalt öeldes ei olnudki. Aasta oli 1990, viimane Nõukogude Liidu koosseisus. Tundsin südames ainult seda, et Tallinn peab tagasi saama jazzilinna staatuse ja taas võitma kindla koha Eesti muusikamaastikul. Tahtejõuga suutsin ületada oma sisemise arguse, et leida selle teostamiseks toetajaid. Nii helistasingi kõhklustest hoolimata potentsiaalsetele toetajatele ja astusin ühest asutuse uksest sisse, teisest välja. Suurem osa ettevõtjaist pakkus kaupa või teenuseid, aga siiski sai toetajate nimekiri lõppkokkuvõttes pikk. See andis edasitegutsemiseks innustust juurde.

Annehymni naitusega 768x1024 Igatsus elava muusika järele

Foto: Erakogu

Nii toimuski teine festival pärast 23. aastast pausi – tähenduslikult 1991. aasta sügisel pärast Eesti taasiseseisvumist ja rahareformi.  Kontserdipiletid maksid siis viis ja kümme Eesti krooni (eurodes 33 ja 66 senti), mis festivali kulusid kaugeltki ei katnud. Ega välismaa muusikud ei kujutanud ette, kui vaene oli Eesti riik tol hetkel, nemad tahtsid ikka oma, vähemalt miinimumi. Võlad ja magamata ööd jäid taas kord mulle.

Siis soovitas tollane kultuuriminister Lepo Sumera asutada mittetulundusühing ja aktsiaselts festivali korraldamiseks – mõlemad said tehtud ja festival sai n-ö erahobiks. Sai loodud ka Eesti Jazzi Fond, kuid see läks oma teed. Kuna filharmoonia ei olnud huvitatud rahalise vastutuse kandmisest, siis tuli ise hakkama saada. 1992 ja 1993. aasta festivalid oli mahult väiksemad, suuresti aitasid seda ellu viia saatkonnad ja välismaa kultuurifondid. Siis polnud meil veel Kultuurkapitali tuge, kuid tekkisid arvestatavad toetajad. Olemasolevateste võlgadest hoolimata ei tundnud ma, et tahaksin lõpetada. Pigem tundsin veel tugevamalt, kui oluline on tõestada selle festivali vajalikkust ja elujõudu.

Tooge näiteid enda jaoks selle festivali eredamatest hetkedest (piinlikud, naljakad, ilusad jms), muusikaelamustest ja uutest avastustest? Millised Jazzkaarel esinenud artistid on jäänud läbi aegade teie meeltesse?

Esimene edukaim aasta oli 1994 ehk viies festivaliaasta. Tol kevadel sain osaleda Ameerika saatkonna poolt (Eestist oli peale minu veel muusikateadlane ja produtsent Madis Kolk) pakutud unelmate kultuuriprogrammis, kus külastasime viit osariiki, rohkelt jazzklubisid ja kontserte ning sõlmisime uusi kontakte. Kuigi kõike, mida kuulsime ja nägime, polnud võimalik rakendada Eesti tingimustes, oli see igati silmiavardav reis, kust muuhulgas tõin kaasa ka palju jazzialbumeid.

Kasulikest tutvustest rääkides, mul õnnestus 1994. aastal saada festivali peasponsoriks sigaretibränd Prince, hindamatuteks pikaajalisteks toetajateks kujunesid ka Finnair ja Viru hotell. Festivali peaesineja oli legendaarne Joe Zawinul Syndicate USAst, mis tõi Sakala kultuurikeskusesse täismaja. Oli üpris naljakas, kui Zawinul põimis oma laulu restoranis Olde Hansa saadud suurepärase õhtusöögi maitsed. Artistid ise olid väga rahul.

1994. aasta oli paraku tähenduslik ka ääretult kurvas võtmes.  Festivalile eelneval päeval, 28. septembri hommikul, kui pidin kohtuma  Estline’i direktori Johannes Johansoniga, kuulsin raadiost kurba uudist laevaõnnetusest ja nii polnud lootust, et Rootsi vokaalansambel The Real Group merd mööda Eestisse sõidaks. Siiski õnnestus mul neid kuidagi veenda, et nad siiski esinema tuleksid. Nemad ja Zawinul olid kindlasti need ansamblid, mis kohe mulle hinge ja meeltesse pugesid.

JAZZKAAR LOOB RUUMI JA TOOB INIMESED KOKKU

Mida on vaja selleks, et luua ja hoida aastakümneid elus sellist festivali nagu Jazzkaar?

Inimesed, keda usaldad ja hea muusika on selleks kõige olulisemad, küll siis tuleb ka publik ja raha. Alustasin seda rada ju tagasihoidlikult, töötades Eesti Raadios tegin festivali 14-ruutmeetrises toas, kuhu mahtusid veel suur lindimagnetofon ja kaks kirjutuslauda. Esialgu tegin festivali põhitöö kõrvalt. Keegi ei käskinud ju seda teha, ainult sisetunne sundis, seega hädaldada väga ei tohtinud. Õnneks leidus vabatahtlikke muusikasõpru, kes appi tulid. Saime aasta pärast suurema toa ja siis veel teise ning tekkis ka minimaalne palgafond. Iga aastaga muutus elu Eestis järjest paremaks ja ka festival sai kindlust ja teadmisi juurde. Ja ometigi teeme siiani väikseima eelarvega siseruumide üht suurimat rahvusvahelist jazzifestivali Põhjamaades. Rines, Tauno, Anu, Madli, Marju ja paljud teised andsid suure panuse algusaastate festivalide õnnestumisse. Loomulikult ka need imetublid Viimsi keskkooli poisid, kes nüüd pereinimestena endiselt igal aastal festivalile appi tulevad! Mõõtmatu tänu! Koolitüdruk Anu, kes jäi esimesel korral silma festivali laomajanduse nutika haldamisega Sakala keskuses (muidu rootsi keele spetsialist), on siiani üks festivali tugisambaid.

vabatahtlikud festivalkokku Igatsus elava muusika järele

Jazzkaare vabatahtlikud Vaba Laval

Esialgu püüdsin kõike ise teha, kasvõi olla vähemasti kursis sellega, üht või teist instrumenti saab laenutada, kust võiks odavamat teenust saada. Ühel hetkel taipasin, et on vaja ülesandeid delegeerida ja usaldada oma noori partnereid. Mitmeid aastaid toimiski festival nõnda, et kõik teadsid, mida teha ja igaüks vastutas oma sektori eest.  Uus sajand tõi uued nõudmised, oskused, trendid, suurema konkurentsi ja uuendused. Kuigi muusikute helikeel ei muutunud järsku nii oluliselt, said üha tähtsamaks ka festivali eesmärgid,  läbilöögivõime, väljapaistvus kohalikul ja rahvusvahelisel kultuurimaastikul, ühiskondlik sidusus, oma kunstikeel jne.  Kultuuripealinn Tallinn 2011 kogemustega Eva Saar tõigi festivalile endaga kaasa sihikindluse, mõttetalgud, lühemad ja pikemad eesmärgid ning tähtajad ja ambitsioonid.  Seega, festival on olnud pidevas muutumises, mis eeldab ka isiklikku arengut, seda kõike pingelise töö kõrvalt. Meie põhimeeskond on väike: Eva, Anne, Anu, Maret ja Marti, aga saame hakkama. Aasta jooksul korraldame ligi 100 kontserti ja üritust.

Augustis toimub Jazzkaar juba 32. korda, pakkudes mitmekihilist muusikaprogrammi. Keda ja miks tooksite sellest programmist esile nii esmakordsele festivali külastajale, aga ka neile, kes on juba regulaarsed festivali nautlejad?

Tõsi on see, et poolteist aastat pandeemia olukorda on mõjunud kultuurisektorile pehmelt öeldes ahistavalt – eriti vabakutselistele, kelle sissetulek oleneb otseselt ürituste toimumise rohkusest ja külastatavusest. Arvestama peab ka sellega, et maailma eri maades on erinevad piirangud. Nii kohtabki näiteks Ameerika artiste praegusel ajal Euroopa laevadel pigem harva, meiegi pidime seekord Ameerika esinejate planeeritud kontserdid edasi lükkama. Rõõmustame siiralt selle üle, et sellele festivalile tulevad esinema 10 riigi silmapaistvad artistid.

Kindlasti soovitan külastada legendaarsete muusikute-multiinstrumentalistide Mino Cinelu ja Nils Petter Molvaeri kontserti, mis on haarav, kaasaegse helikeelega ning ühendab troopilised rütmid Norra maastike selguse ja puhtusega. Väga eriline on ka maagilise minimalisti ECM-i  plaadifirma artisti Nik Bärtschi soolokontsert – paljud Eesti kuulajad on omaks võtnud minimalismi esteetika ja loodan, et see muusika puudutab sügavalt hinge ja alateadvust. Eesti muusikud annavad vaieldamatult alati endast parima. Ootan kõiki kontserte huviga, sest me pole ju valinud kavasse ühtegi artisti, kelle muusika meile ei meeldi, iga kontsert on eriline ja rikastav.

Vestlesime ka teie kolleeg Eva Saarega festivali korraldamisest erandlikes tingimustest, kus plaanid võivad igal hetkel muutuda ja ettearvamatus on paratamatu. Kuidas teie nägite ja mõtestasite enda jaoks koroonaaja mõjusid ürituste korraldamisel? Mida oli vaja teisiti mõelda ja teha? Mis aitas saada üle tekkinud takistusteks ja milliste teadmistega saab edasi minna?

Inimene on planeedil Maa püsima jäänud tänu sellele, et ta on kohanemisvõimeline, raskuste ületamine nõuab tihti uusi teadmisi ja toob endaga kaasa uue arenguetapi. Kui koroonaeelsetel festivalidel oli avaram maailmamastaap, siis nüüd on keskmes ikkagi OMA ja hea. Muusikud ammutasid rohkesti inspiratsiooni maailma trendidest, nüüd on välise kõla kõrval olulisem sisevaade, isiksuse rikkus, tulevikuvisioon.  Artistide kutsumisel  peab üha rohkem arvestama loodushoidu, kokkuhoidu. Kui juba korraldada see, et üks Ameerika artist tuleb Euroopasse, siis peaks ta andma võimalikult palju kontserte ühes piirkonnas, et vähendada oma lennureisi kahjulikku jalajälge. Ja ikkagi on suur kokkuhoid see, kui väärt artist tuleb Eestisse ja kuulajad ei pea tema kuulamiseks lendama teise riiki.  Terviseameti kehtestatud piirangutega on festivali meeskond, muusikud ja kuulajad juba eelmise Jazzkaare ja festivali Jõulujazz jooksul harjunud ning  ettevaatus on parim haiguse ennetamise abinõu. Hoiame oma kalleid muusikuid ja kuulajaid.

Mida ütleksite inimesele, kes tunneb, et jazz pole tema jaoks, et see on võõras ja vahel ka kaootiline?

See on ajast ja arust kartus. Jazz on väga mitmepalgeline, kirglik ja haarav ning kes otsib värskeid elamusi, siis leiab neid just selle muusikastiili kaudu. Tõsi, seda ei saa kuulata nutitelefoni näppides ja poole kõrvaga kuulates, vaid peab oskama sisse elada laval esinevate muusikute mõttemaailma, nautima nende koosmängu kõlasid, nende improviseerimisoskust, mis kulminatsioonimomentidel lihtsalt nõuab publikult häälekat kaasaelamist ja võimsaid aplause – selliseid kaasavaid momente on jazzis erinevalt klassikast või popist päris palju.

Millist tulevikku sooviksite Jazzkaarele ja üleüldse meie muusika- ja kultuurimaastikule? Kuidas nende visioonideni jõuda?

Eesti muusika ja muusikud on jõuliste, vahel koguni ebatavaliste loominguliste otsustega jõudnud maailmakaardile. Meil läheb juba päris hästi. Uks Euroopasse on avatud ning Kristjan Randalu, Maria Fausti, Kadri Voorandi ja mitmete teiste järel usaldavad sealsed kuulajad ka uusi Eesti artiste. Selleks, et Eesti muusika kinnistuks maailmakaardile, on vaja kasutada kõikvõimalikke kanaleid, sotsiaalmeedia kvaliteetsetest salvestustest eri maade tele- ja raadiojaamadeni, eriala ajakirjanduseni. Parim on kahtlemata elava kontsertesituse kogemus, mis sarnaselt helilainete levikule haarab kaasa uusi sõpru veidi kaugematest ringkondadest. Kõik see nõuab aastatepikkust järjekindlat tööd ja ka riigi sihikindlat panustamist Eesti kultuuri tutvustamisse. Jazzkaar on tänagi oluline osa sellest maastikust, kuid eesmärgi saavutamiseks on vaja muusikavaldkonnas ühendada kõik jõud, toetada üksteist ja arvestada teineteisega, teha koostööd, luues uusi sisutihedaid kontserdivorme, seades ühiseid eesmärke ning inspireerides nii muusikuid kui ka kuulajaid. Miski pole võimatu, kuid see miski ei tule kergelt.

Mida sooviksite veel kindlasti ära teha oma valdkonnas? 

Lubadusi on kergem anda, kui neid täita. Eelkõige soovin kursis olla jazzivaldkonna arengutega maailmas ja Eestis ning ka laiemalt nüüdismuusika valdkonnaga. Sooviksin, et need Eesti suurmehed ja -naised, kelle jälgedes astub praegune põlvkond, ei vajuks liiga kiiresti unustusehõlma, et möödunud aastakümnete väärtmuusika kõlaks kõrvuti uuega ja miks mitte uutes tõlgendustes. Kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta.

anne 786x1024 Igatsus elava muusika järele

Foto: Stina Kase

Kõige selle juures, mis annab Teile energiat ja jõudu?

Töö. Selleta tuleks elule hoopis teine suund anda, see pööre oleks minu jaoks liiga järsk.  Ma lihtsalt ei suudaks muusikast loobuda. Vanemaks saades hoolitsen ka veidi rohkem oma füüsise eest jooga ja shindō harjutustega. Erilisi elamusi on pakkunud pikemad reisid, näiteks Indiasse ja Lõuna- Aafrikasse, aga ka mitmed jazzifestivalid, need reisid meenuvad ikka ja jälle.

Millist muusikat te kodus vabal ajal kuulate või eelistate hoopiski vaikust?

Linnakeskkonnas tekitatavad vaikus ja tühjus tänavatel kõleda ning isegi veidi hirmuäratava tunde. Maal või mere ääres mõjuvad puulehtede sahin, õuna potsatus,  linnulaul või lainete vaikne loksumine rahustavalt. Hommikuti kuulan Raadio Tallinnat või Vikerraadiot, õhtul vahel ka Klassikaraadio kontserdiülekandeid. Huvitavat muusikat on nii palju, et ka parima tahtmise juures ei jõua kõike soovitut ja põnevat kuulata, lugeda või vaadata. Olen tänulik, kui saan teistelt konkreetseid soovitusi. Mulle saadetud uuest muusikast püüan kui mitte tervet albumit, siis vähemasti mõne loo ära kuulata.  Konservile eelistan alati elavat muusikat – kas  Philly Joe’s jazziklubis, kontserdisaalides  üle Eesti, olgu žanr milline tahes, peaasi, et see muusika jõuab südamesse.

Jazzkaar 2021 toimub 23.-31. augustini Telliskivi Loomelinnakus. Rikkaliku programmiga saab lähemalt tutvuda Jazzkaare kodulehel.

Lisa kommentaar 123