Anneli Akinde käekirjast õhkub suveöö unenäo magusat ja salapärast hõngu. Kunstniku suhkruvatiste illustratsioonide kangelannadeks on sulnid femme fatale’id, kelle looritatud pilgud panevad alguse lõpututele lugudele. Vestlesime illustraatoriga kunstist, elust ja ilust.

Foto: Jaana Süld

Alustame päris algusest – kas kunst ja illustratsioonid on miski, mis võlusid sind juba lapsepõlves?

Jah, juba lapsena paelusid mind illustratsioonid. Kuna lugesin palju, ja lugedes peab pilt silme ees jooksma hakkama, siis etendasid illustratsioonid raamatutes äärmiselt tähtsat rolli.

Ise joonistades aga unistasin võlupliiatsist, millega paberile pandu soovi korral ellu ärkaks. Näiteks tahtsin väga, et mul oleks hobune ja vist ei möödunud päevagi, mil ma poleks mõnd hobust joonistanud. Ilmselt aitas see leevendada igatsust selle järele, mida mul polnud.

Kes on need naised, keda enda piltidel kujutad?

Naised piltidel olen mina, teie, kõik naised… Kui tahaksin mehi joonistada, siis ilmselt peaksin neile esialgu lähenema nende kõige naiselikumast küljest. Inspiratsiooni jaguks küll.

 

Kas on taotluslik, et nad on reeglina tõsise ilmega?

Kuigi mõned portreed olen teinud ka nii, et naeratus on peale jäänud, siis tõesti – naised minu piltidel on tõsise näoga. Ise selgitan seda nii, et see on tasakaaluks suhkrule, mida leidub minu piltides palju.

Sinu looming on unelev, naiselik, muinasjutuline. Millest sa ideid ammutad? Ja muidugi, mis on sinu enda lemmik muinasjutt?

Ideid ammutan siit ja sealt: muusikast, filmidest, raamatutest, tänaval kohatud inimestest, muuseumis nähtud piltidest, vestlustest sõpradega. Ka brändi MJU kaaslooja, disainer Külli Kuusikuga vesteldes koorub palju ideid, mida siidist rättidele ja kangastele suunata.

Lisaks on mul selline naljakas omadus, et kui sulgen silmad, siis hakkan nägema pilte, mustreid, inimesi, keda ma pole tõenäoliselt iial kohanud ja ilmselt ei kohta ka. Pole õrna aimugi, kes nad on! Kahjuks puudub mul oskus seda kõike salvestada. Nähtu kestab vaid viivuks, asendudes seejärel aina uute ja uute piltide ning filmikatketega. Aga meeleolu jääb, ning see mõjutab. Lemmikmuinasjuttu mul tegelikult polegi, aga meeldivad paljud. Ikka need, kus on hakkaja tütarlaps või kaunis armastuslugu mängus.

 

Kas vahel saavad mõtted, mida paberile panna, otsa ka?

Ei saa otsa. Tegelikult on vastupidi, paljud mõtted jäävad realiseerimata, sest aega lihtsalt pole ja uued ideed varjutavad eelmiseid.

Kuidas sa enda patareisid laed?

Patareisid aitab mul laadida minu pere, tänu kellele on mu kodu turvaline paik, kus saan olla mina ise ning kus on unistustele palju ruumi. Ja siiski ka joonistamine – see on eluviis, minu perpetuum mobile. Kui miski mind vaimustab, siis tahaksin joonistades seda tunnet endas võimendada. See on nagu omamoodi armastusavaldus, mis laeb.

 

Mis ala või tegevus on sinu jaoks kunstiga võrdväärselt lummav?

Muusika kuulamine.

Kui palju leidub sinu enda seintel kunsti ja illustratsioone?

Koduseintel on mõned minu enda pildid, samuti leidub seal laste joonistusi. Sisustamine on meil pooleli ja pole veel jõudnud teiste pilte oma seinale soetada, ent lemmikuid oleks küll.

Illustatsioon Tallinn Dollsile

Kui inimene satub koju kunsti valides segadusse, sest kauneid ja kõnetavaid pilte on palju, siis kuidas soovitad teha valikut?

Ma arvan, et ikka on üks või mõned pildid, mis kõnetavad rohkem kui teised, millega tekib kohe side ja kooskõla. Meeles võiks pidada, et sa hakkad piltidega päevast päeva koos elama. Need võiks sobida su kodu üldise meeleoluga, sest lisaks muule on pilt ka sisustusaksessuaar.

Mis võiks olla parim nõuanne, mis sulle elus antud on?

Parim nõuanne on tagasilöökide puhul mitte liialt takerduda enesehaletsusse ja teiste süüdistamisse. See võtab tohutult energiat, mida võiks hoopis oma elu täiustamiseks ja edasiliikumiseks kasutada.

Anneli tegemistega saad olla kursis tema Facebooki lehekülje ning Instagrami @anneliakinde kaudu.

Uuri lähemalt Anneli Akinde ja Külli Kuusiku disainitud siidisallide ning brändi MJU kohta SIIT.