Moemaagiat täis reis

Kui aeg peatub ja õhk jääb paigale seisma. Kui maailm sinu ümber muutub oaasiks, kus hõljuvad haldjalikud iludused ja ilmutused kujutlusvõime piirilt. Kuldvõtmekesega avavad väravad oma maailma Eesti tuntuimad moemaastiku arhitektid – Karolin Kuusik, Aldo Järvsoo ja Tanel Veenre. Lennusadam mattub ühtäkki üleni siidi värviliste kangavirvenduste ja lilleõite rüppe ning koos maagiliste olenditega astume vetesügavuste salamaailma.

Oleme üleni kohal, iga keharakuga, ootusärevusest peaaegu murdumas. Meie ees rullub lahti imeliselt kaunis vaatepilt silmapetteid loovatest mustrirütmidest ja tantsisklevatest värvidest, graatsiliste peanoogutustega tervitavad kitsekesed ning joovastavalt hõljuv siidimaagia haarab endasse.

Kuidas selline maailm loodi, uurime disaineritelt endilt.

„Alustasime selle show ideelennuga Taneliga juba koheselt peale eelmisel suvel toimunud Haapsalu raudteejaama etendust. Õhus oli palju küsimusi. Kus järgmisena, mis teeme, kellega koos?! Vaimusilmas kangastus loomulik keskkond, tuul ja päikeseloojang. Mida lähemale nihkus aga show kuupäev, saime aru, et Eesti ilm alati ei toeta selliseid hulljulgeid ettevõtmisi ning kolisime siiski show turvalise katuse alla,“ räägib Aldo Järvsoo.

„Minu loomingu kese on alati olnud sümmeetria, geomeetria ja matemaatiline korrastatus. Aga, et päris igav ei hakkaks, siis on kollektsioonis vastukaaluks ka vabastavad baroksed vormid, pehmed pastellid ja lendlev siid. Linnulaul, kevadine värskus ja koos nautlemise võlu loomulikult ka!“ avab Aldo oma kollektsiooni sisu.

Samal ajal oma uudse 3D maailma silmapetteid ja simulaakrumeid ehitades katsetab Tanel Veenre väänduvaid jooni taandumas ja eendumas, – luues rütme nagu muusikas. „Helidega on ju nõnda, et kui sulged silmad siis muutub muusika maastikuks. Nii loon kahemõõtmelisel kangal ruumilise ja rütmilise süsteemsuse, kus erk eendub, tume taandub. Esil kalkmagus jahe sirel ja kahvatu münt, taamal hüübinudverine bordoo ja novembrine meri.

Vormid ja olendid, minu mõttelendude varjud, graatsilised ja mulle lähedased. Ja ega ma täpselt tegelikult teagi, mis asju kõik need olendid seal asjatavad kuid samas imetlen neid uudishimuga, sest mul pole aimugi, miks nad siin on,“ mõtiskleb Tanel.

Moespektaakli üllatused aga ei lõpe, sest esimest korda üle 8 pika aasta jagab meiega killukest oma hingepeegeldust Karolin Kuusik. „Minuga on asi lihtne. Iga kollektsiooni, iga riideeseme loomisega asun ma jälle otsast peale tõe otsingutele. Kuskil on mingi tuum, mida on raske sõnadesse panna -  ehk on see absoluutne ausus enda vastu, killuke perfektsust, värvi ja vormi kombinatsiooni, mis mõjub vääramatult inimese alateadvusele?  Sekundi jagu õndsust, ilu ja inetust, ülevat ja maist, geomeetriat ja orgaanikat.  Ja siis. . . siis  on see jälle läinud. Aga ma ei jäta, ma jätkan oma otsinguid kõigest hoolimata ja sellepärast ongi see kollektsioon teie ees,“ on Karolin otsustavusest laetud.

Kuigi olustik me ümber on pingetest paks ja ebakindlusest laetud, on need kolm disainerit otsustanud edasi kõndida oma rada ning andnud meile loa siseneda nende alateadvuse lainepikkusele.

„Üks suur kaardipaki segilööja muidugi on sõda. Enne 24. veebruari oli kogu minu looming helge ja kerge, valge, kuld, hõbe. Pärast 24. veebruari hakkas lisanduma tumedamaid noote, kuni sain lõpuks aru, et ahhaa, juba pool minu suvekollektsioonist on must. Mis teha, südame vastu ei saa,“ nendib Karolin.

Otsustavalt lisab ka Aldo: “Sel korral olid mul ootamatult ees nähtamatud piirded, ma tundsin, et tahan luua aga vabadus oli kadunud ning vabadust näidelda ma ei oska.

Kollektsiooni loomine on mu jaoks alati olnud mõnus enda maailmas külaskäik, vahest pikem, vahest lihtsalt üle ukse piilumine. Sel korral olen ma küll ise teadlik, mida ma teen ja miks aga ma ei taha näidata kõike. Hoian negatiivse enda taga, filtreerin välja hea ja ilusa, pigem loon ilu ja headust kui peegeldan kurjust.“

Loome headust ja külvame õnneseemneid, et nendest kasvaks rada, mis näitab meile õiget teed!

Lisa kommentaar