Juba 10. Femme salongiõhtu hooaeg sai hoo sisse möödunud teisipäeval, kui kohtuti Dokfoto keskuses Elina Naani ehk Kuu Elinaga. Korraks aeg justkui seiskus ja kohalolijad lasid end kanda lugudel, kus oli mitmelgi korral võimalus näha ka iseennast. Loodud oli ruum, kus sai tunda ennast hoituna ja loomulikuna.

Foto: Ruudu Rahumaru

Õhtu jooksul kõneldi elu käikudest, ettemääratud juhuslikkusest, julgusest teha esmapilgul väljapoole mõistetamatuid pöördeid nii karjääris kui ka eraelus, enda kaotamisest ja leidmisest ning õpetajatest, keda igal sammul oma teel kohtame. Loomulikult ka teekultuurist ja selle väärtusest. Elina sõnul on oluline siin elus leida ja hoida enda keset, mis aitab meil paremini tulla toime erinevate keeristega. Tema jaoks on selleks tee joomine, mis on kaugeltki enamat kui lihtsalt soe jook, mida me tarbime. See on filosoofia ja meditatsioon. Rännakud viivad meid sügavale iseendasse peidetud radadele ja toovad esile olulise. Elina tunnistas, et on ennast suurema osa elust mõtestanud lapse, tüdruku ja teismelisena ning ka emana, kuid tagaplaanile oli jäänud tema kui Naine. Ja just teetseremooniad, mida ta teeb nii üksi kui ka teistega, on teda õpetanud ennast üha enam defineerima ja väärtustama naisena – ma olen siin elus naine – pehme, voolav, õrn ja tugev, kulgev ja hoitud.

Oma tegevustega toetab Elina ka teisi naisi nende teel. Koos Kristina Paśkeviciusega korraldab ta Naistepuna naistelaagreid, mille eesmärgiks on mõnusas õhkkonnas teineteist hoida ja tõsta. Nende jaoks on oluline, et naised oleksid kombes ja selleks peame me leidma aja enda eest hoolitseda. Vaid sellisel juhul saavad korras olla meie suhted ja laiemalt on siis tervem ka ühiskond, milles igapäevaselt toimetame. „Kõike ei pea ise tegema. Oluline on lubada ennast armastada ja armastada ka ise,” lausub Elina teadlikult.

Kuidas siis leida ja hoida enda keset? Kõigepealt on oluline leida ja mõista, mis sind toidab. Inimeseti võib see erinev olla. Meid võib toita jalutamine, maalimine, spordi tegemine või teadlik tee joomine. Elus tekib tihti tunne, et oleme sattunud välisesse vurri, mis tihti ei allu me tahtele ja kontrollile. Kui me pole hoolitsenud oma sisemise tasakaalu eest, siis tõmbab iga väline virvendus meid keskmest välja. Meid mõjutab, kuidas keegi meist arvab ja mida keegi ütleb. Kui kese on paigas, siis märkame ümbritsevat – nii positiivset kui ka negatiivset, aga see ei tungi meie süsteemi. Loomulikult me kõik “lappame” aeg-ajalt. Märk teadlikkusest on see, kui me ise valime lappamise, mitte lappamine ei vali meid.

Elina võttis kõike räägitut ja tunnetatut kokku sissekandega enda sotsiaalmeedias:

„Ma pole end ammu alasti võtnud. Tunnen, et eile õhtul see juhtus. Ja nüüd, järgmisel hommikul tajun, kui oluline see oli. Me oleme inimestena alati lugusid jutustanud. Lugude jutustamises, kuulatamises, kaasamõtlemises, austamises ja lubamises peitub elu essents. Vähemalt selle elu. Vähemalt inimestena. Kui tihti me tõmbame endale kooriku ümber, sulgume, teeme end väiksemaks kui oleme? Ma vaatan ümberringi ja ma ei leia rõõmu nende täpiks tõmmanud inimeste silmades, ma ei kuule naudingut nende südamepõksumises. Mingisugune hoomamatu kuiv rassimine, mängu ilu märkamata. Aga miks? Mille jaoks? Kelle jaoks? Inimesed murduvad koorma all, mille on endale tellinud. Kannavad teiste kurbust. Muretsevad, mida keegi kuskil võib arvata. Palun. Hakkame elama. Ma sain 35!!!!!! ja ma olen sellest iseendana elanud viis esimest eluaastat ja nüüd seitse viimast. Mis vahepeal juhtus? Mäng haaras mind kaasa ja ma ei osanud vastutust võtta – oma valikute, oma naudingute, oma soovide, oma ihade, oma igatsuste, oma elu eest. Ma ei osanud olla tänulik. Ma ei tajunud suuremat pilti. Ma ei osanud hoolitseda oma keskme ja tasakaalu eest. Ma ei austanud ennast ega ümbritsevat. Naljakas, ent arvasin seda kõike tegevat – läbi ego. Ja egost rääkides – ego pole meie vaenlane, vaid on kaasrändur. Temaga ei pea võitlema ega teda alla suruma. Ego on äge, egos peituvad mitmed olulised võtmed, et tantsida kuldsel vikerkaarel. Ego on kroon, tuleb lihtsalt õppides, kasvades lahti harutada kood, mis annab aimu, millal ego krooni kanda, millal seda altaril hoida ning millal ta edasi kinkida. Hingetõmme. Ma vaatasin eile otsa saalitäiele naistele ja mul polnud võimalust olla keegi teine kui mina. Juba ammu pole seda võimalust. Ma nii soovin, et me hoolitseksime rohkem tervikliku enda eest, ühendaks maailmu, embaks erinevaid vaatenurki, kuulataks südant, austaks ja toetaks üksteist – ükskõik, millisesse rolli üksteise eludes satume…
..ja koguneksime rohkem, et jagada ning kuulatada lugusid. Meie lugudes on peidus olemise müsteerium, julgus lubada, imestuse lõputu vägi ning Armastus. Aitäh, et oled. Olen ka. Lihtsalt.”

Aitäh teile, naised, et loote ruume ja kodusid!

Järgmine salongiõhtu toimub 13. novembril, kui rääkima tuleb Hõbenõela võitnud Eve Hanson. Meie tegemistega kursis olemiseks ja oma mõtete jagamiseks on Sul võimalik liituda Facebookis loodud Salongiõhtud kogukonnaga.